On pühapäev. Õues on ilus ilm, lapsed karjuvad ukse taga ja kõik kauplused on suletud. Kõik on, nagu ühele pühapäevale kohane ongi. Siin on jäänud mul olla veel ainult kolm nädalat, ja korraga on seda väga raske uskuda – on tõeliselt kahju ja tundub, et olen siin elanud juba mitu aastat. Vahepeal käisid peas mõtted, et äkki pikendaks oma lähetust veelgi (otsiks mõne tasuva, kuid puise töö mõne hullrikka kunstniku juures, nii et ei peaks otsekohe Tallinna tööturu olelusvõitlusse sukelduma) kuu või paari võrra, viskaks noorte emadega magedat nalja ja vedeleks vabadel päevadel pargis või mõne veekogu ääres, kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes ostsin lennupileti Tamperre 27.maiks. Seal ootab väike haltuura onu Villu juures, mis on tõesti hädavajalik, kuna vahendeid kipub pehmelt öeldes nappima.

Kuna ma pole jälle mõnda aega kirjutanud, on kirjutada päris palju. Eredamatest sündmustest seltskondlikus vallas vahest nii palju, et mul käisid siin külalised – 20. aprillil tuli Edit nädalaks, ja selle aja sees, s.o. 23., ka Anu ja Ranna. Nalja sai mõistagi kõvasti. Kuna pidin esimesel nende siinviibimise päeval tööl olema, vaatas seltskond veidi omapäi ringi –olid jõudnud Potsdamer Platzi ja ühte kunstimuuseumi. Mäletan, et sellel päeval oli mul kohutavalt paha olla, kuna eelmisel õhtul istusime Editiga roosas baaris ja rääkisime üle väga pika aja igasugustest tõsistest asjadest, mis mõjus nagu alati väga hästi. Järgmisel päeval olin veidi magamata. Alatihti täidetud kohvikann Veronica juures pole aga magamatusele just parim liitlane ja nii sain midagi kofeiinimürgituse taolist, värisesin ja süda peksis. Kuna mul polnud võtit, et saada koju sisse, komberdasin silmi kissitades mööda kanaliäärt ja tundus, et kõik inimesed vahivad halvakspanevalt ja ilmselgelt kõike halba soovides. Pärast paari tassitäit veini kodus koos teistega läks hoobilt paremaks, ja eelnenud heietused keha ja tervishoiu teemade ununesid peagi.

Hommikuti magasime võrdlemisi kaua, kuna õhtuti jõime üsna kaua kokteile ja õlut. Avastasime kohti, kuhu ma polnud ka varem sattunud, nii ei oli ka päris hariv. Siinkohal tooksin esile kaks nendest – Juudimuuseum ja Euroopa kõige coolim ööklubi Berghain. Juudimuuseum tundus iseenesest pigem selline meelelahutuslikku laadi (said mängida mänge, katsuda nuppe ja vermida münte) ja juutide elustiili edasi anda püüdev asutus, mis iseenesest oli üsna raskestihoomatav. Ilmselt olime ka liialt väsinud ajutisest näitusest „Deadly medicine”, mis oli tõesti põnev. Natside rassilise puhtuse tagaajamine oli edasi antud teaduslikus ja üldiselt üsna ajastutruult, nagu tundus. Vaadata oli väga palju, mulle meeldis aus faktide esitamine ja näituse loogiline ülesehitus. Mõjus ja pani mõtlema, ilma et oleks pidanud poetama vahele pisarakiskumisvideosid või välist hukkamõistu – faktid rääkisid ise enda eest ja see töötas.

Niisiis, ööklubi Berghain. Olin kuulnud väga kõva haipi selle klubi kohta – et pidi olema Euroopa kõige suurem klubi, kus toimuvad kõige paremad peod, on parim helisüsteem jne, niisiis otsustasin oma külalised sinna viia. Ise polnud ma seal kunagi käinud. Udune mälestus juttudest, et aeg-ajalt timuvad seal hardcore geipeod, kui sisse lastakse ainult mehi, et üleüldse on sinna võrdlemisi keerukas sisse saada, olid ununenud või ei pannud ma seda lihtsalt õigesse konteksti. Igal juhul, tegemist on minu kõige naljakama klubielamusega seni. Kõigepealt ootasime ukse taga vähemalt pool tundi, sest järjekord oli väga pikk. Ootusärev Rand muudkui integreerus ja klõpsutas pilte, ma olin pikast järjekorrast väsinud ja pahur. Meie selja taga seisis kaks tsikki, kes ohjeldamatult suudlesid. Aeg-ajalt tulid üsna suured hulgad rahvast tuldud teed tagasi, imestasime, et kas siis on tegemist nii igava peoga, või hakkab pidu tõesti juba (kell oli 1) läbi saama? Kui ukseni jõudsime, leidis müsteerium lahenduse. Suur musklites turvamees teatas midagi resoluutselt saksa keeles, ja nähes mu arusaamatut nägu, teatas: „You don’t get in!” Ehmatus oli suur, ja kõik tundus väga jabur. Seisime seal veidi ja silmasime näiteks suurt lõbusat seltskonda šotlasi, kes ilma igasuguse sissejuhatuseta terve grupiga tagasi saadeti. Üldse meenutas kõik mingit veidrat pagulaslaagrit, mida filmidest nähtud. Edit sajatas, isegi Rand oli šokis ja mul oli janu. Otsustasime siis hoopis mõne suvalise alternatiivi leida, ja siirdusime Mittesse King Kong Clubi. Hiljem kuulsin, et sel õhtul oli Berghainis suurem geiõhtu olnud, ja nagu Alex ütles, et isegi transseksuaale ei taheta sinna hea meelega sisse lasta. Arusaamatuks jäi, mille alusel näiteks šotlasi sisse ei lastud, aga grupp väga ontliku väljanägemisega poisse rõõmsalt pidutsema pääses. Olgu kuidas on, isiklikult ma seda ei võtnud ja kui samas kohas tuleb mõni pidu, kuhu tõesti tahaks minna, lähen uuesti. Äkki siis pole päris pimedate kambrite öö ka.

King Kong Club oli üllatavalt igav, inimesi peaaegu ei olnudki ja pärast paari kokteili läksime Oranienstrassele rõõmsamat kohta otsima. Selle me ka leidsime – veider latiinobaar, kus oli väike tantsuplats ja odavad kokteilid. Rand, kes teatas, et tema viimasel õhtul ei tohi loid olla ja tantsima kutsus, jõudis juba minu ja Editi peale vihastada ja tantsusaalist endale türklasest kavaleri leida. Siis oli seal üks lustakas potisoenguga paks valges maikas (kust ta pärit oli, unustan kgu aeg ära), kes oli Editist silmnähtavalt võlutud („ai äm plainded!”) . Öö möödus suhtelises udus, ja kui lahkusime, oli kell seitsme paiku. Me olime ka plainded sellest hommikust, mis juba väljas oli ja igasugune tasakaal oli kadunud. Kodutee tundus meeletult pikk, kuid õnneks jõudsime ilusti kohale. Võib ainult öelda, et etnoloogiamuuseum, mille Rand oli planeerinud järgmisele päevale, jäi nägemata.

Veel käisime loomaaias, mis oli tõesti tore, kuigi olin seal juba korra käinud. Seekord võis näha lapsi, kes kurvalt Knuti puuri ees skandeerisid (Knut ei andnud näole) ja suuri kasse, kes oli ka välipuuridessse päevitama lastud. Elevantidel oli jooksuaeg ja coca-cola oli kallis.

Meelde jäi ka üks avamispidu, mis pidi asuma kuskil Friedrichscheinis, galeriis nimega Autocenter. Otsimist oli palju, ja kui selle lõpuks üles leidsime, ootas meid tõeliselt mittemidagiütlev näitus ja osa üsna jokkis kontngenti, mida tegelikult võis arvata. Jõime rõdul õlut ja saime ühe inimese peal oma viletsat saksa keelt harjutada. Anu leidis sõpru.

Anu ja Ranna läksid tagasi pühapäeval, Edit esmaspäeval. Kuna Eike sai üsna tasuva haltuuraotsa nädalaks Poola, ootas mind ees nädal uhkes üksinduses. Esmaspäeva õhtu oli üsna masendav, ma ei mäletagi, mis ma tegin, arvatavasti vahtisin tühja punkti ja jäin magama. Teisipäeval oli viimane tööpäev sellel nädalal, sest Veronica läks Emiliga Norra kaasa, kus viimasel avamine oli. Istusime nende pool rõdul, külas oli ka mingi tulihingeline ja rõõmus prantslane, ja jõime õlut.

Kolmapäevast tänaseni olen puhanud. Kolmapäeval käisin üksi botaanikaaias. Ma ei tea, miks mul tekkis korraga tahtmine sinna minna, aga istusin rongi peale ja läksin. Kohalik botaed on tohutult suur ja ka üsna raskestihoomatav. Kui väga ei süvene, on raske aru saada, kus ühe kliimavöötme taimestik algab ja teine lõpeb. Kõrvuti on näiteks Himaalaja taimed ja Miami Vice’i martiinimehi meenutavad palmid. Kaktustemaja oli ka tore, ja banaani- ja kookosepuud. Istusin sirelipõõsa all pingil, kuni hakkas vihma sadama ja siis läksin poodi, kust veidi uusi riideid ostsin.

Neljapäeva veetsin pargis raamatut lugedes ja kohalike narkomustade vahel slaalomit lastes. Nimelt seekord ei läinud ma mitte Görlizer Parki, vaid Volksparki, kus elavad mingis eelmises postituses kirjeldatud põõsaelanikud. Suve tulles ja päikse intensiivsemaks muutudes on nad ilmselgelt jõudu juurde saanud ja tülitavad mööduvaid inimesi enam mitte nii tagasihoidlikus toonis. Ka liiguvad seal veidrad, omaette pobisevad ja lühikesed inimesed, kes ümber pargisistujate auringe teevad ja aeg-ajalt seisatuvad. Ma küll ei lase ennast enam eriti häirida, aga väsitav on ikka. Üldiselt on Volkspark päris tore, sealsamas lähedal on ka lõbustuspark, kus ka külalistega käisime. Eriti hea on näiteks vaateratast eemalt vaadata, sest pärast viimast korda, kui sellega sõitsin, olin shit scared ja enam ei taha. Ma ei tea, kust see hirm tuli.

Kolmapäeva õhtul sain Alexi ja Antonyga kokku, ja läksime Mauerparki peole. Rahutused, mille kohta info on isegi Eesti jõudnud, saidki alguse sealt. Tegelikult on küll tegemist pikema traditsiooniga: juba enne, kui Berliini müür lõhuti, toimusid mässud Kreuzbergis ja mujal päev enne ja 1.mail. Mauerparkis oldi ka selles suhtes hästi ette valmistatud – kohalikke politseipatrulle oli väljas nii palju, et see tundus esmapilgul täiesti uskumatu, värava peal oli suhteliselt range kontroll ja üleüldse oli õhus suuremat pinget tunda. Inimesed olid valdavalt üsna pidused, igal pool mängiti erinevat muusikat ja agressiooni vähemalt alguses ei olnud. Hiljem, pärast poeskäiku ja lühikest peatust kohalikus pubis, esines pudelitega (ehkki klaastaara ei olnud lubatud) vehkimist ja suvaliste inimestega (nt Antony) norimist küll. Otsest konflikti politsei ja rahva vahel siiski ei näinud, aga lahkusime ka võrdlemisi vara. Kohalikust pressist lugesin, et inimesed on ärevil ja mendid hästi ette valmistunud, sest 1.mail olevat Kreuzbergis oodata suuremat agressiooni. Sel aastal protesteerivat rahvas majanduslanguse vastu. Kuulsin, et taolisi mässe olevat sama kuupäeval ka muudes maailma kohtades esinenud, kus kannatadasaanute arv olevat isegi suurem olnud.

http://www.gallery-weekend-berlin.de/

1.mail algas gallery weekend, mis tähendab Berliini kunstnike jaoks suuremat pidu – reedel näiteks oli 38 galerii avamispeod, kusjuures enamus paiknes Mittes jalgsi läbitavas kauguses. Üldiselt on gallery weekend üsna oliline sündmus, sest kohal on kõikvõimalikud kuraatorid ja kunstnikud, kes kuhugi galeriisse kuuluvad, seistakse pidulikult saalides ja juuakse, loodetakse kontakte luua. Ma ei oska enam öelda, paljudel avamistel mul õnnestus käia, aga oletan, et neid võis olla umbes 15. Meelde jäid mõned ja ainult üks meeldis tõeliselt. Alguses sattusin Veronica endise galerii kunstnike avamistele, ja see oli tõeliselt igav. Maalid, pealegi halvast teostatud, tundusid sinna olevat üsna juhuslikult sattunud. Inimesed seisid ringis, neist suuremat välja tegemata, jõid ja flirtisid. Ühes saalis olid maastikumaalid, väike järveke telgiga, kasepuu jõekaldal jne, teises morbiidsed stseenid lõigatud jäsemetest, suitsukonidest ja kolpadest, ja kolmandas saalis 80ndate tapeete meenutavad mustrid. Ma arvan, et kui oleks nendest ühe näituse kokku pannud, oleks tulemus võinud väga hea olla, aga sellisel kujul tegi natuke kurvaks ja ebaõiglane tundus ka. Meenus Veronica nördimus ja võitlus galeriisse jäämise nimel. Et mitte liialt emotsionaalseks muutuda, kirjutan natuke sellest ühest näitusest ka, mis nähtust ainsana mõjus. Taas kord oli tegemist sürrealistliku sokiga, selles suures ruumiinstallatsioonis oligi sürrealistliku keskkonna peale täielikult mängitud. Teostus, mis minu jaoks on väga oluline, oli peaaegu perfektne. Seinu ehtisid valged, vaevu nähtavad joonistused paleedest; mustad jaapani õudusfilme meenutavad nägudeta nukud, linnusuled ja käed, mis hoidsid eredaid valgusteid tuletasid küll juba ammu nähtut meelde (Cathlene ütleks ilmselt rõhutatult, „Nothing new”), kuid tervik oli nii suurepärane ja ehmatav, et kõik inimesed, keda nägin, vaikisid selles saalis ja jäid sinna kauaks Mu uue armastuse nimi on Schubert ja ta kuulub galeriisse Upstairs Berlin. Pikemalt ei hakka kirjeldama, kellel huvi, võib ise uurida.

Muu hulgas käisin ka galeriis nimega Carlier Gebauer, kus oli ka taas kord üsna keskpärase näituse avamine, aga kust see-eest leidsin oma vana brasiillasest tuttava. Rääkisime paar sõna juttu ja lubasime, et kirjutame ja võib-olla lähme õlut jooma. Oli päris värskendav kohtumine, pealegi oli mu viimane käitumine temaga (jooksin ära, kui ta mulle oma videosid näitas) kaua häirinud.

Minuga olid galeriides ka Alex, Antony ja Jess, kellest kaks esimest tundusid oma külastusi üsnagi nautivat. Juhtusin pidevalt nende diskussioone nähtu üle kuulma, ja see oli väga huvitav. Jess kaebas, et tal on nälg. Kui Alexid koju olid läinud, läksime meie Jessiga talle midagi süüa otsima ja Oranienstrassele jalutama. See, mis seal toimus, oli küll hardcore. Inimesi oli nii palju, et see tundus jällegi täiesti uskumatu. Kõikjal oli vali muusika, lendasid pudelid ja levis currywursti aroome. Kõik oli nii intensiivne ja väsitav pärast rahulikku galeriikeskkonda, et otsustasime sinna mitte jääda. Mööda Orianienstrasset jalutades, mis oli meeletu rahvamassi pärast üsna keeruline, silmasime taas meeletut rodu mendibusse ja täisvarustuses politseinikke, valmis rünnakut vastu võtma. Ma pole ned kunagi nii paljukesi koos korraga näinud. Hetkel, kui me neist möödusime, oli kõik veel rahulik, aga hiljem kuulsin, et oli süüdatud autosid ja tünne, ning nii mõnigi ohvitser ja mässaja oli vigastada saanud. Kuigi arusaadavalt natuke ärevil, ei tee kohalikud juhtunust erilist numbrit. Ilmselt on nad taoliste aktsioonidega aastate lõikes juba harjunud ja tõenäoliselt polnud see ka neist just kõige hullem.

Huh, olen üsna väsinud, aga kirjutada on veel.

Nimelt eile käisin Teufelsbergil. Tegemist on vana USA ja Briti luurebaasiga, mis nüüd hüljatuna tondilossina Grünewaldi lähedal mäe otsas kõrgub. Kuulsin sellest Lisalt, kellega koos sinna läksimegi. Ma pole vist kunagi nii veidras kohas käinud ja kogu öö kummitas see ka mu unenägudes. Kuigi ligipääs sellele on takistatud, leidub alati mõni auk, kust sisse pugeda. Tara ümber keelatud territooriumi on nii palju lapitud, et originaali pole enam nähagi. Peale vaate, mis hinge kinni lõi ja kõrgeima torni akustika (iga väike krõpsatus tundub maavälisena ja on tuhandeid kordi võimendatud), on hämmastav selle koha ajalugu. Kuna ma pikalt enam kirjutada ei jaksa, panen siia mõned pildid ja lingi ühele üsna asjalikule saidile. kel huvi, saab uurida. Igal juhul, kui kunagi keegi Berliini satub ja on üks vaba päev lisaks, soovitan kindlasti ära käia. Ise plaanin ka seda lähimal ajal kindlasti uuesti teha.

http://www.ccc.de/teufelsberg/index.html

Sellest ajast, kui viimati kirjutasin, on nüüd ikka päris palju aega möödas. Vahepeal on siia suvi jõudnud, olen käinud Eestis ja veel mõned asjad on muutunud. Olen küll mõelnud, et peaks kirjutama midagi, aga pole mahti saanud, kuna olemine on nüüd elavamaks läinud ja saan tänu normaalsele netiühendusele piisavalt kodustega suhelda.

Kuna ilm on väga ilus, olen sellest ajast peale, mil ma Eestist tagasi tulin, valdaval pargis vedelenud, päikest võtnud ja odavat veini joonud. Seda muidugi ajal, mil tööd ei pea tegema. Teisipäeval käisime Schwerinis näitust maha võtmas, mis sai sinna mu lähetuse esimestel päevadel pandud. Naljakas, kuidas välistemperatuur ja ilmastik üleüldse kõike nii väga muudab. Hall, väike ja ilmselt väga konservatiivne Schwerin tundus nüüd päris naljaka kalastuslinnana, kus võiks hea seltskonnaga päris tore puhata olla. Siiski, pilt tühjast tänavast, kus liiguvad ainult lapsevankritega naised ja tolkneb mõni turist, ajab judinad ihule. Ma arvan, et elaksin igal juhul ennem kusagil Eesti väikelinnas kui Saksamaal mõnes taolises. Ülesklantsitud vanaaegsed kivimajad, idülliline pargivaade väikse järvega ja kirikukell, mis tunnist tundi tühjadel tänavatel kumiseb, tekitavad pigem õõva kui turvatunnet. Kui ma Cathleenilt küsisin, kas Schwerin oli endises ida- või lääneosas, kuulsin väga pika loengu sellest, kuidas see on sakslaste jaoks ajalugu ja polegi enam tähtis. Miks ma üldse küsisin? Veider, aga sellises väikses linnas olevat tõsiseid probleeme neonatsidega. Selle kohta küsisin ka, aga otsest vastust ei saanudki.

Nii palju siis Schwerinist. Kuna me tegime päris palju tööd ja üleüldse olin juba kella 5st alates üleval, tundsin rongiga tagasi sõites suurt väsimust. Oleksin hea meelega tunnikese maganud, aga selgus, et see on võimatu! Elektrooniline Mozart ja peatuste, mida oli vähemalt iga viie minuti tagant, teadustamine otse pea kohal, ei lasknud. Sundisin ennast siis aknast välja vaatama. Tuulegeneraatorid ja männimets, mis muud. Tegelikult tahaks kunagi siin rohkem ringi vaadata. Selles suhtes hea, et Schweriniski käidud sai.

Elu siin on tõesti väga ilusaks läinud. Kui jätta kõrvale proosalised probleemid nagu stipendium, mida ei tule ega tule ja sellega kaasnev, on kõik peaaegu ideaalne. Kui nädal tagasi lennuki pealt tulin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: kahe nädalaga, mil ma ära olin, oli suvi tulnud! Vaatasin oma magamata silmadega õitsvaid puid, rohelist maad ja paljaid inimesi ja mõtlesin, et ega ma und ei näe. Tundsin ennast suhteliselt kohtlaselt oma kampsunite ja jakkidega. Olin kaua oma Eesti-puhkust oodanud, aga jõudnud tagasi Berliini, olin korraga tõsiselt õnnelik. Ma pole vist kaua nii rõõmus olnud, kui tookord metroos, kus oli ka mingi ärev venelaste tantsutrupp, türgi noored kuulasid valjult kohalikku tümakat ja koerad ja jalgrattad ja kõik kõik, mis selle kuulub üldiselt metroode juurde. Eike ootas mind kodus akna peal, sõin kõhu täis ja siis läksime Görlitzer Parki, mis on kodule päris lähedal. Sellest on saanud selle kevade lemmikpaik. Kuna Alex on Ameerikas ja Antony on omapäi Berliinis, oleme valdavalt temaga pargis vedelenud ja veini joonud. Siin on väga meeldiv pargikultuur ka – kuigi inimesed joovad ja suitsetavad üsna palju, ei loobi keegi kedagi pudelitega, karjumist on väga vähe kuulda, ja kellelgi pole üldse vaja midagi kellelegi tõestada. Tavaline on ka, et paljud esinevad pargis ja hiljem korjavad raha. Ühel päeval olid seal näiteks räpparid, kellel oli üsna suur menu. Samuti käib seal vahel üks must mees, kes maki pealt Lenny Kravitzit kuulab ja siis kitarri peale plõnnib. Temal nii suur menu ei ole. Paljud inimesed grillivad ja mängivad palli, terved türgi suguvõsad praevad valgetes riietes liha ja on lauad-toolidki kaasa võtnud. Antony on nüüd iga päev seal käinud ja ta ei väsi korrutamast, kuidas Glasgows poleks taoline asi kunagi mõeldav, kuidas ta saab koju minnes kindlasti depressiooni ja peab seetõttu pragu nii palju shitwine’i (üheeurone vein) jooma, kui võimalik.

Olen nüüd paar päeva ka Veronica stuudios tööl käinud. Peale minu on seal nüüd veel üks assistent, rootsi tüdruk Lisa. Ta tundub väga tore, nagu Veronica ütles, „she is really nice, has a driving licence and has been to the States”. Mulle meeldib tema juures see, et ta saab iseseisvalt päris hästi hakkama ja temaga on kerge suhelda. Kui teada sain, et keegi tuleb veel tööle, kes pole varem midagi sellist teinud, kartsin juba, et minu ülesandeks saab käia tal kannul ja kõike algusest lõpuni seletada, et äkki ei oska kruvikeerajatki käes hoida jne. Kui ma küsisin Veronica käest, kas ta uus assistent ka hea välja näeb, ütles ta, et väga swedish. Silme ette tekkis pilt pikajalgsest blondist tütarlapsest, kes valgete tossudega tööle tuleb ja hiljem kaebab, et need on määrdunud. Õnneks ei midagi sellist. Pigem vastupidine, nagu mingist lastefilmist. Kuna ta ei saa mingit stipendiumi ja Veronica talle maksta ei saa, töötab ta kusagil kunstikoolis krokiimodellina ja elab kaheksa inimesega ühiskorteris. Väga tubli ja asjalik tüdruk, ta on tõesti abiks. Ka ei ole mul temaga territooriumi-konflikti tekkinud, mida ma kartsin ja mis on muidu minu puhul üsna tavaline. Mõne inimesega läheb see oskus jagada ja koos töötada lihtsamalt, Lisa on kindlasti üks nendest. Arvan, et saame päris hästi läbi.

Kuna siin pole aega ja mahti oma projektidega tegelda, olen saanud päris palju järele mõelda. Kui suvel tagasi tulen, hakkan tööle nagu hullumeelne, on meeletult energiat ja ideid. Veronica juures on ka väga tore, ilmselt hakkame järgmisel nädalal tegema eksperimente gaasipuhuri, asfaldi ja hularõngastega, mis on hea vaheldus keevitamisele ja traadipainutamisele, aga ega ma selle ülegi kurda. Saan targaks ja tugevaks, ja võin edaspidi taolise töö eest õiglast tasu küsida.

See nädalavahetus on olnud suhteliselt hullumeelne. Reedel oli kell 17 õhtusöök kanali ääres pitsakohas, kuhu Cathleen meid kutsus. Kuna ta jäi veidi hiljaks, tellisime Eike ja Veronicaga kohe õlled. Oli päris tore, ja pitsa oli ka päris hea. Cathleen kinkis meile kõigile veel taskunoad ja lubas suvel Balti riikidesse ekskursioonile tulla. Kui õhtusöök söödud, läksime ühte galeriisse eestlaste performance’id vaatama (EKA idk magistrandid). Mõned päris head asjad olid, ehkki oli näha, et tegemist oli kooliworkshopiga, et inimesed olid veidi närvis ja mõned tehtud veidi kohustusest midagi teha. Saime ka kohaliku eestlasega ja ta tüdruksõbraga kokku, kes siin Brunnenstrassel squatis elavad. Jõime õlut ja vaatasime esinemisi, kuni tuli pidulik lõputseremoonia medalitega, ja siis läksime kõik koos parki. Mingi hetk läks suurem osa inimestest kuhugi baari. Meie, kes me ei läinud, lõpetasime ühe prantslase pool, kellel polnud tualetti.

Eile hommikul ei olnud väga hea olla, aga Antony oli juba kell kolm pudelitega siin. Siirdusime squati majapeole, kus avati nende galeriid bändide ja performance’itega. Kuna väsimus oli suur, ei suutnud ma sinna kuigi kauaks jääda ja jäin kuhugi trepi alla magama, pea Antony süles. Antony, kes oli juba suhteliselt emotsionaalne, rääkis, et vaatab alati mu järgi, ka rääkis ta midagi sõprusest ja vendlusest, mida ma enam eriti ei kuulnud. Igatahes, tükil ajal pole ükski pidu mu jaoks nii vara läbi saanud – juba kell 11 magasin ja täna olen peaaegu välja puhanud.

Homme tuleb Edit siia, olen juba päris elevil. Pean ainult mingi sündsama kultuuriprogrammi koostama, ka Anule ja Rannale, kes neljapäeval tulevad. Külalistel ei tohi ju igav olla, samas ei taha liialt ka ära kurnata. Kindlasti peab minema loomaaeda, ja paari turismiobjekti oleks ka viisakas näidata.

Antony astus enne parkiminekut läbi. Vaatan, mis ta räägib. Esimene asi, mis ta muidugi ütles, oli „princess threw up in a metro!” ja kutsus parki. Teengi ühe kohvi ja lähen.

Pühapäev

täna on olnud uskumatult laisk päev, nagu ka eile.

ma pole mitte midagi asjalikku teinud, ainult vedelenud arvuti ees ja söönud. interneti pidev puudumine on viinud vastava joovastumiseni nüüd, kui see on olemas. samas ei ole ka erilist isu välja seiklema minna, sest ilm on pime ja külm, pealegi on eilsest sünnipäevast kerge tuhmus ja tombustumine.

niisiis, eilne sünnipäevapidu. kuna Alex ja Antony saind kahe peale 60-aastaseks (Antony 31 ja Alex 29), kutsusid nad meid Eikega laupäeva õhtuks külla. selleks puhuks ostsime kaks pudelit vermutit, veini ja väikse koogi, millele ladusime kogu pinna ulatuses küünlaid. juhtus aga, et kook koos plastikust alusega põlema läks ja oli pealt küünlavahast värviline, mis ei takistanu seda hiljem süüa. peol oli peale meie nelja veel kolm inimest – Shannon, Alexi endine korterikaaslane, ja kaks meest (kellest mõistagi vähemalt üks pidas ennast naiseks, ja teine, Alexi tavapärast seltskonda arvesse võttes, ei olnud mehena sündinud?) ja kui aus olla, oli suhteliselt igav ja ärritav. enamuse osa ajast istusin Antonyga rõdul ja suitsetasin, vahel liitus meiega ka umbes 2meetrine mehemürakas, kes ennast Annikaks palus nimetada, ja rääkis tõeliselt, kui nüüd vabandate, lolli juttu. esiteks, kui inimene üleüldse on midagi Nõukogude Liidust kuulnud, ei küsi ta ilmselt, et kas siis Eesti ei olegi Venemaa osa, samuti käisid mulle tõsiselt ajudele pikad heietused keha ja soo konfliktist (millest ma olen siinviibimise aja jooksul tõesti väga palju kuulnud), soolisest diskrimineerimisest (pidev transseksuaalide ja omasooiharate tagakiusamine), jätkates pinnapealsete arutlustega Saksamaa poliitilisest situatsioonist pärast sõda. ma ei saa aru, kuidas üleüldse on võimalik elada, kui inimest ikka pidevalt nii kohutavalt taga kiusatakse ja vääriti mõistetakse, eriti tõeliselt “konservatiivses” linnas, nagu seda on Berliin. peale selle käib suhtluse juurde mõistagi veidi üleolev noot, sest mina, kes ma olen naissoost ja ennast ka vastavalt tunnen, pealegi hetero, neist kannatustest mõistagi mitte midagi ei tea. kui sellel peol ei oleks olnud Antonyt, oleksin tõenäoliselt pärast esimest klaasi vermutit koju tagasi tulnud. õnneks rääkis tema oma rahulikul moel lõbusalt juttu nagu ikka, käis salaja köögis veini joomas (et Alex teda joodikuks ei peaks) ja oli see, kes sellel peol vahetult ja mõnusalt suhtles. ka tänaseks olid tal säravad plaanid – tahtis minna parki mustanahaliste põõsa-elanikega (nendest veidi hiljem) tutvust tegema, aga tõenäoliselt eilne väsitas liialt ja polegi täna temast midagi kuulnud.

niisiis, põõsa-elanikud, kui nad juba jutuks tulid. kuna elame nüüd Neuköllnis, kus on ka suur park Hermannplatzi lähedal, läksime ühel õhtul sinna õlut jooma. park nagu park ikka, pealegi väga ilus, aga põõsastes elavad inimesed, kes argliku häälega möödujaid hõiguvad ja jäävad üldiselt üsna märkamatuks.  tavaliselt on neid seal rohkem kui üks samas kohas, ja müüvad erinevaid narkootilisi aineid. veider, et nad seda siin nii avalikult teevad, aga nagu ma kuulnud olen, on kohalik narkopoliitika väga vaba ja näiteks kanepi suitsetamise puhul ei tee kohalik politsei midagi, vahest ainult juhul, kui neil on väga halb tuju või on lihtsalt totaalne ebaõnne päev.

neljapäeval oli mul vaba päev ja ma käisin kanali ääres jalutamas (kanal on meil kohe praktiliselt ukse taga). ilm oli selline, nagu Eestis on tavaliselt aprilli lõpus – tükk aega istusin päikse käes ja lugesin, ilma et oleks külm hakanud. kui ringi uitasin, leidsin ka ilmselt selle squati, mille kohta Mooni küsis, vähemalt oli “värava” peal kirjas “Köpi” ja vagunelamu tüüpi majade blokis näis olevat elav inimasustus. kanali ääres oli tõeliselt ilus ja inimesed rõõmsad, tõenäoliselt on kõigil talvest kõrini. nägin ka üht kohalikku skinhead’i oma tavapärases paraadmundris, kes veidi häbenedes, justkui oma inimlikkusest piinlikkust tundes, ka kanali ääres jalutas ja päikesevanne võttis ja siis ühe sportiva asiaatliku välimusega inimese ees silmad maha lõi. küll inimesed on ikka naljakad vahel.

eelmine töönädal möödus nii kiiresti, et ei jõudnud eriti jälgidagi, mis täpselt tehtud sai. aeg on üldse siin kuidagi lendama hakanud, olen nüüd vist täielikult kohaliku eluga harjunud. hommikuti on mul nüüd umbes 5 minutit tööle jalutada, lähen nüüd varasemaks kellaajaks ka – kui varem alustasime kell 10.30 (Schönebergist Neuköllni tuleb umbes 45 minutit), siis nüüd hakkame tööle tund aega varem. viimane nädal oli töö koha pealt kuidagi eriti huvitav, ja tundub, et järjest põnevamaks läheb. põhiline, millega ma tegelesin, oli laua peal hoitavate ventilaatorite lõhkumine ja nende karkassi külge kinnitamine. on väga hea, et me Veronicaga kogu aeg ei pea ühe asja kallal nokitsema, vaid saame erinevate asjade kallal tegutseda – ta paistab mind usaldavat ja tegemist on tõesti mahuka projektiga. Anneke ütles, et Veronica on oma töö suhtes tõeline friik, sest ta teab täpselt, mida tahab , ja töötab oma eesmärgi kallal tohutu pühendumusega. selles suhtes on tal õigus, et see pühendumine on tõesti kadestamist väärt ja isegi natuke hirmutav. on, mida õppida ja mingis mõttes meil klapib omavahel väga hästi. ka on väga tore, kuidas ta stuudios süüa teeb – tavaliselt keedab makarone brokkoliga ja lisab mingi poolfabrikaadi, näiteks kalakonservi. pärast sööki on alati ka kohvipaus, kus siis sooremkolleegile elu- ja lihtsalt tarkusi jagatakse, ja see on alati väga huvitav. meil on üllatavalt sarnane taust, ja seda on tunda nii raamatutes, mida ta lugenud on, filmides, mis ta meile kirjutab või siis kas või üsna järsus ja eneseiroonilises huumorisoones. homseks on meid ka kutsutud tema ja Emili poole õhtusöögile. arvan, et saab põnev olema, ja vähemalt ei pea kogu aeg soolise (sootuse?) diskrimineerimise teemadel vestlema.

tahtsin siia lisada ka ühe lõbusa video Eikest, kes lina tagant hammastega viinerit püüab, aga miskipärast ei meeldi siinsele süsteemile laiend mu video taga, mida ma ka muuta ei oska, nii et jääb kahjuks ära.

kuna täna on olnud haruldaselt uimane päev, lähme õhtul
ennast tuulutama, ilmselt tasuta dzhässi ja paari õlut nautima.

Uus korter

Kirjutan nüüd jälle midagi üle pika aja. kõigepealt sellest, et elame nüüd uues kohas. korter asub Kreuzbergis kanali lähedal ja on kunagi pood olnud. siin on kõrged laed ja palju lapsi – korterit jagame nimelt kahe noore emaga, kellest üks just sünnitas. kolimise moment (eile) oligi veidi piinlik – jõudsime oma kolaga samal hetkel, kui tema sünnitusmajast lapse ja kollaste lilledega. samal naisel on ka veel üks 2aastane laps, lisaks tema kahele lapsele on siin ka üks, kes ringi roomab. täielik lasteaed, aga kuna nad lähvad õhtuti suhteliselt varakult magama ja meie oleme kogu päeva niikuinii tööl, me eriti kokku ei puutu. tuba, mida nüüd jagame, on ikka väga suur ja valge võrreldes Schönebergiga, pealegi on siin töötav internet. ka Veronica oli valikuga väga rahul – tema ateljee asub ümber nurga ja ma ei pea enam iga päev kolmveerand tundi tööle sõitma. sellel korteril on lisaks kõigele muule kaks sissekäiku – üks peauksest ja teine elutoa, mis on siis ilmselt poeruum olnud, kaudu. kohalikud ütlesid, et kuna nad ise seda ruumi eriti ei kasuta, võime rahulikult ka seal toimetada ja külalisi majutada, kui vaja, ja suitsetamine käib “poe ees” tänaval. ühesõnaga, korter on väga kena ja ma olen vähemalt esialgu rahul. kuna ostsime ka kiirkeetja ja nõusid, ei pea iga kohvi pärast ühiskööki trügima, meie toa kõrval on ka eraldi wc, ja see on mõistagi oluline.

reede õhtu möödus peaaegu täielikult näituste avamiste tähe all. siin on nii kombeks, vähemalt mis puudutab Hamburger Bahnhofi lähedasi väiksemaid galeriisid, et väga paljud avamised toimuvad üheaegselt – tuleb rohkem inimesi avamisele, ja üldiselt on lõbusam. nii me siis käisimegi umbes kümnel avamisel, millest võib-olla paar ka emotsioone tekitas. päris lõbus oli õlut juua(siin on väga tavaline avamistel õlut pakkuda) ja ühelt näituselt teisele töllerdada. kõige lemmikum galerii on ikkagi “contemporary drawing”, kus on väljas palju erineva suuruse ja värviga pabereid, millele on neoonsete markerite ja pastapliiatsitega üht-teist joonistatud. võib-olla võtab lihtsalt aega, kuni ma sellega harjun.

pärast avamisi otsustasime minna squati, kus elab Eike eestlasest sõber. tal oli külas veel kolm eetlast, nii et ootamatult istusingi viie eestlasega ühes lauas. üle pika aja oli veider nii palju eesti keelt kuulata, viimasel ajal käib suhtlemine peaaegu ainult inglise keeles ja olen sellega ka ära harjunud. squatis oli ka kõik tore, kui välja arvata, et ühe eestlase koer mu kindad ära sõi. juhtub ikka, pealegi läheb siin nüüdsest ilmselt üha soojemaks (tänaseks lubas +10) ja kindaid polegi vaja.

üldiselt läheb ka siin kõik paremaks. mulle tõesti meeldib Veronica juures töötada – esiteks seetõttu, et ta kavandab üsna hullumeelseid suureformaadilisi asju, millega tegelemine on kogemus omaette, lisaks on ta väga tore inimene, kellega on ka muidu lõbus suhelda. Eike ütleb ikka, et siin on kõik nohikud peale Veronica ja Emili, vähemalt nendest, kellega oleme nende kaudu tuttavaks saanud. mulle meeldib Veronica juures see, et ta mitte kunagi peaaegu üldse ei teeskle. on väga tavaline, et ta seisab segaduses näoga ummikus või ateljees, ja siis üsna veendunult teatab: “shiiiiiit…”, aga peaaegu kunagi ei löö verest välja. temaga on lõbus töötada ja ta paistab ka minuga rahul olevat. lisaks on ta ka suur magusa- ja kohvisõber, ning kui on veinipeod ja Emil lapsega kodus on, võtab meeleldi mõned klaasid.

eredatest sündmustest veel nii palju, et meil käis Tarvo külas. kohe, kui meie juurde jõudsime, oli selge, et nalja ei tehta – ta oli kaasa võtnud 5 liitrit kanget alkoholi, sh pool liitrit vana tallinnat ja ülejäänud viru valget. vägisi tuli meelde seik, kui meil Tartus kunagi ammu soomlased külas käisid ja nädalavahetuse peale oli arvutatud umbes sama kogus, nii et nende saavutatud joove kujunes peaaegu eluohtlikuks. esimesel õhtul jõime ennast muidugi purju, ja kogu järgmise päeva valitses vaikus. pärast seda ei suutnud mina enam eriti viina juua. külaskäik oli päris tore, kahju ainult, et ilm oli kehvavõitu – taevast sadas laia loppa ja kui tänavatel liikuda, olid põlvini märg. seega jäid tavapärastd turismiatraktsioonid ära (külaline ise ei imultanud ka suuremat huvi), korra küll käisime Tiergarteni pargis, aga kuna oli külm, läksime hoopis vanainimeste baari õlut jooma. nädala sisse, mil Tarvo siin oli, mahtus pidu ühes Friedrichscheini squatis, õhtusöök fotograaf Timi juures, kodune filmiõhtu pitsadega, ja muidugi kõik need uimased hommikud. ma ei tea, kas asi on eestlaste üleüldises ebaõnnes, mis puudutab ilma, aga niipea, kui Tarvo oli lahkunud, tuli meil sõna otseses mõttes päike välja ja lumi oli hoobilt kadunud. loodan, et külalisel oli sellegipoolest lõbus.

kolmapäeval oli Alexil ja Antonyl sünnipäev. veider, et nad on sündinud samal päeval, ainult Antony on kaks aastat vanem. kahe peale kokku said nad 60. pidulikul puhul ostsime neile suure kimbu roose, šampuse ja üliimala maasikajoogi. kuna nad olid eelnevalt ka veidi suitsetanud, oli rõõmu muidugi palju. järgmisel nädalavahetusel peaks siis suurem juubeliüritus ka toimuma.

päike tuli välja, ja tuba läks valgeks. paar maja edasi on kirik (siin on küll vist igal pool kirikud) ja kuna on pühapäev, löövad kellad peaaegu vahetpidamata. mulle tundub, et elu läheb päris ilusaks siin lõpuks.

Hambal6hnaline netikohvik 3.

mis polegi täna nii hambal6hnaline.

väljas sajab lörtsi, inimesi on vähe, k6ht läheb tühjaks.

uudiseid nii palju, et oleme taas uue korteri otsingutel – alates märtsist tuleb keegi kanadalane Berliini, kellele Alex meie tuba tahab üürida. asi nimelt selles, et ta vajab tuba pikemaks ajaks (vähemalt aastaks) ja eks sellest variandist olnud algusest peale juttu ka. esimesed emotsioonid ei olnud muidugi nii head, sest korteriotsimine on v6rdlemisi tüütu tegevus, aga nüüd on juba natuke parem tuju – äkki saab isegi soodsamalt ja paremasse kohta (rohkem tsentrumi lähedal) elamise, kus rahulikult juuni alguseni ära vegeteerida. olen üsna aktiivselt kuulutanud ja kuulutustele vastanud, eks näis, kas ülevaatamiseni ka kunagi j6uame.

eile olin terve päeva horisontaalses asendis, kuna reedel tegime jälle tutvust kohaliku ööeluga. kuna Antony on ka hetkel meie juures, alustasime 6htut kodus glühweiniga (Antony lemmikjook, kuna see läheb kuumutamisega kangemaks),  hiljem k2isime üsna inimtühjal transvestiitide peol ja ka ühes squatis, kus toimus electro trashi pidu. kuna mu viimased kogemused alkoholiga on olnud üsna tagasihoidikud, väsisin väga ära ja juba kell 2 olime Alexi ja Antonyga teel koju, kusjuures Eike jäi veel “edasi panema” ja ööbis üsna hämaratel asjaoludel köögis diivanil.

siin kohvikus on seintel ka erinevad kellad, kirjaga “hong kong”, “london” ja “deutschland”, kusjuures hong kongi kell on seinalt maha rebitud. ka on üks kell, mis eesti aega näitab, aga selle nime ees on kaunid valged kunstroosid.

t2na hakkas vihma sadama. kui t;;le l2ksin, sain tee peal l2bim2rjaks, vett tuli ikka ladinal.

t2na oli yldse v2ga produktiivne t;;p2ev – pidin kella 13ks Emilile appi minema koristama (tema t;;aeg stuudios on l2bi, algab Veronica oma), aga kui sinna j6udsin, arvas Emil, et abi polegi vaja. t6stsime siis koos yhe laua teise ruumi, r22kisime veidi juttu ja tulin koju tagasi. kuna Alexit ega Eiket pole kodus, saan nyyd natuke kirjutada j2lle ja inimestega suhelda. Alex oli ka meilikasti kirja saatnud, et homsest on ehk lootust teine v6ti ka saada – seni jagasime Eikega yhte v6tit ja see pole just eriti mugav (siin on mingi haige systeem, et v6tme tegemiseks peab olema korteriomaniku luba vms), arvestades, et m6lemal on omad k2igud. seega – elukvaliteet peaks taas kord m2rgatavalt paranema.

homme saan Veronicaga kokku ja algab t;; ta stuudios. mul on selle yle ysna hea meel, sest tundsin juba enne Schwerini seal ysna koduselt, pealegi asub see Kreuzbergis, mis on Berliini vaieldamatult elavamaid ja huvitavamaid linnajagusid. juba seal liikudes tunned ennast koduselt. eriti meeldib mulle yks vanainimeste baar, mida peab kuldses keskeas olev kaunitar Maria, kes oma p2ritolult on poolakas. kunagi juhtusime sinna, Maria villis kohe 6lut ja hakkas vene keeles r22kima. ma ei tea, kas olen sellest juba kirjutanud, aga oli v2ga tore. baaris oli peale meie veel paar ta austajat, eriti tore oli hallis ylikonnas h2rrasmees, kellel olid Miami Vice’i stiilis p2ikseprillid ees ja kes juba kell 7 6htul mitte nii sirge sammuga ei lahkunud. peaks sinna tagasi minema yks p2ev, iga kord tuleb naeratus n2ole, kui tuttavast toataimedega ehitud aknast m;;dun.

n2dalavahetusel oli ysna tihe programm – k2isime kahel n2ituse avamisel, reedel ja laup2eval. reedene oli Veronica s6branna Ulrika avamine, see asus ysna kaugel (Weddingi kandis), t2ielikul industriaalmaastikul ja konkreetse n2ituse leidmine v6ttis ikka aega. n2itus iseenesest oli ysna tore – yks teatav 6ppej6ud oleks selle kohta kyll kindlasti “syrrealistlik sokk” ;elnud, tegelikult, ma usun, puhtamat “syrrealistlikku sokki” annab otsida (huvitav, millal kyll Eestis sellest yle saadakse, et kui pole lippudega vehkimist ja otseselt sotsiaalseid-poliitilisi sloganeid, siis pole tegemist t2nase p2evaga??).  mulle v2ga meeldisid ta skulptuurid, joonistused (graafika??) mitte nii v2ga. materjalidena oli ta kasutanud p6hiliselt tekstiili ja kyynlavaha, k6ik kokku oli v2ga v2rviline, veidi igasugustele algup2radele viitav, ja v2ga jabur. avamisel polnud eriti inimesi – ainult m6ned Ulrika s6brad, tuttavatest oli seal ka yks soome tydruk, kes muuseas ka Tallinnas Lasnam2e-projektis oli osalenud ja bbks t;;tab.p2rast avamist sattusime kuhugi v2ga veidrale 50-60ndate rock’n rolli kontserdile, mis toimus klubis Bassy ( http://www.bassy-club.de/index.php ). kes kunagi berliini satuvad, kindlasti soovitan seda kohta. kontsert oli selline.. meelelahutuslik, aga v2ga meeldis mulle, kui yks must naine laulma hakkas. ka oli seal yks veider punases ylikonnas 6htujuht, kes kogu aeg suitsetas ja sydantl6hestavalt prantsuse keeles laulis. oli p2ris tore 6htu yle m6ne aja.

laup2val oli yhe suurema n2ituse avamine – ma arvan, et sellel n2itusel esines yle 20 kunstniku. n2itus oli p2ris tore, ka sisaldas m6nel m22ral “syrrealistlikku sokki” (ma ei saa kunagi sellest yle vist), ka tundub, et hetkel kasutatakse eriti videodes fp2ris palju just varajase filmiklassika  tsiteerimist. mulle meeldis v2ga yks projekt, kuhu oli kokku kogutud suurem hulk 6udusfilmiklassikast p2rinevaid 6udusunen2gusid. kuigi rahvast oli p2ris palju, ka myydi jooke ning m2ngiti plaate, aga siiski otsustasime minna parki odavat veini jooma. s6itsime siis Kreuzbergi, istusime parki ja korkisime lahti. kentsakas, et siinsed t2navad on palju h2maramad kui n2iteks Tallinnas – ;;siti on ikka p2ris h2mar, ja parkides on peaaegu t2iesti pime. park, kuhu me istusime, oli selline veider, mitte just k6ige populaarsematest Berliinis (ma ei oska ;elda, miks see mulle nii tundus), kus oli v2ike rohtukasvanud skulptuur kahest kitsest, kes sarvi kokku l;;vad. j6ime veini ja lobisesime, kui ootamatult tekkis sinna arusaamatut slaavi keelt k6nelev seltskond, ysna noored mehed ja naised, kes siis kahe kitse ette maha kykitasid ja pilti tegid. pimedas pargis, ja neid kitsi polnud n2hagi! p2rast fotosessiooni seltskond lahkus. imestamist oli palju, aga arvasime m6lemad, et tegemist v6is olla poolakatega. see oli t6esti v2ga jabur. kui meil kylm hakkas, l2ksime Veronica soovitatud kontserdile yhes v2ikses Kreuzbergi pubis. kui kohale j6udsime, selgus, et tegemist polnudki kontserdiga, vaid synnip2evapeoga, kus ka keegi pidavat esinema. otsustasime siiski sinna j22da, kuni “kontsert” algas. yks heledap2ine naisterahvas, kes oli L6una-Aafrikast p2rit, laulis kokku umbes pool tundi. natuke folk, natuke, ma ei tea,.. Bj;rk?? aga oli ka p2ris tore.

eile k2isin Tiergarteni pargis, kuna taas kord anti mulle vaba p2ev. mulle meeldis seal v2ga. p2ike paistis ja linnud laulsid.

Vaba p2ev

kuna olen nyyd kogu n2dala truult keevitanud ja shefi karkassid varem valmis sain, anti mulle t;; juurest vaba p2ev. t2na olengi p6hiliselt arvuti taga istunud, suhelnud ja eestimaiseid saateid vaadanud – olen nimelt yksi kodus ja Alexi arvuti on m6nda aega minu kasutuses. t2itsa veider, vaatasin “pealtn2gijat” ja “osooni” ja korraga tabas v2ike koduigatsus vaatamata sellele, et v6isin n2ha yldise majanduskriisiga, mis Eestis on ilmselt aktuaalsem kui kunagi varem, seotud teemasid ja l6disemapanevaid kaadreid lumisest metsast ja taevast, mis tundus yhtlaselt hall. lihtsalt, kui oled eemal, kipud ikka k6ike idealiseerima, ehkki v6ib-olla poleks vaja. olen ju ka suhteliselt v2he Eestist 2ra olnud. seoses sellega: eile ostsin l6puks lennupiletid 2ra, otsustasin l6puks Airbalticu kasuks – kui visiidid on piiritletud kindlate kuup2evadega, soovitaksin seda varianti. konks on ainult, et ei maksa pileteid liialt mugavalt Tallinnast broneerida, sest v6rreldes Riiaga tuleb umbes pool sellest juurde maksta. igal juhul, kevadpuhkusele laekun 30.m2rtsil ja tagasilennu planeerisin 12.aprillile.

kui nyyd veidi t;;st kirjutada, siis v6in uhkusega ;elda, et seoses keevitusoskusega on minu elukvaliteet kyll m2rgatavalt paranenud, ja karkasside yle olen ise veel eriti uhke. kui valmis sain, vaatasin tykk aega rahulolevalt, k2ed puusas, oma saavutust,  kuigi ilmselgelt on tegemist k6igest kahe suure 6hukesest metallist raamiga. eks n2is, kuidas need edasipidi t;;le hakkavad – ma ise kahtlustan, et kui Veronica tahab sinna palju massi peale laduda, siis kipub kogu lugu kyll veidi tasakaalust v2lja vajuma, aga minu sydametunnistus on puhas. tegin ju k6ik jooniste j2rgi ja olin t6esti v2ga pyydlik.

alguses, kui t;;le tahtsin hakata, muidugi vihastasin, sest yks mees, kes t2iesti arusaamatutel p6hjustel puitu ja metalli yksteise kylge yhendas, t;;tas pool esmasp2va mulle m22ratud boksis. j6udsin juba mitu korda k2ia Eike ja Anneke juures torisemas ja olin ka selle mehega ysna j2me, kuni l6puks oli ta oma asjad kokku pakkinud ja neid k2ru peale laadis. Anneke ka sajatas, et on tropp ja nii ei tehta, ega ma ise ka just naeratanud. hiljem, kui t;;p2ev hakkas l6ppema, tuli aga see mees, Kai oli ta nimi vist, t6i mulle kohvi ja vabandas umbes kymme korda, nii et mul hakkas korraga ysna piinlik. neetud eurooplased, neile on ikka k6ik hoopis teistmoodi – isegi vihastada ei saa nende peale puhteestlaslikul kombel ja siis rahus veel mitu p2eva hambaid kiristada. nad on lihtsalt nii viisakad, eriti need, kes bbks t;;tavad. punase n2oga onu, kelle ma eelnevalt siin v2lja reklaamisin, ei andnudki esimesel p2eval n2ole. olin ysna n6utu, sest sheffi ka polnud, kuni mind juhatati yhe 6nnetu mehaaniku juurde, kes oli siis sunnitud tykk aega minuga tegelema, tutvustas mind gaasikeevituse v6ludega jne, aga neil vist ka pole seal midagi eriti teha peale inimeste aitamise, nii et on ysna r66msad k6ige yle, mis nad teha saavad.

yldiselt v6is seal bbks silmata mitut huvitavad inimest. k6ige eredamaid kujusid oli kindlasti mees, kes suurtest puurontidest inimeste figuure v2lja l6ikab ja siis neid (Anneke v2itel) suure raha eest maha myyb, sest kes siis ei tahaks endale sellist ilu n2iteks aeda v6i suvila juurde? kuulsin ka ysna veendunud v2idet, et ta olevat pervert. siis oli seal veel yks inglise kunstnik, kes resideeruvat kogu aeg bbks, et see ongi tema jaoks nagu pysiv ateljee v6i midagi sellist. tema tundus selline “puhta ilu” mees, poleeris mingeid akvaariumitaolisi objekte, ka v6is silmata peegleid. tema n2itusele l2heks kyll, tundus p6nev. ka meeldis mulle v2ga yks jaapanlane, kes nagu v2ike 2mblik omalaadset alumiiniumist konstruktsiooni ehitas, nii et terve ta boks oli seda s6restikku t2is. h2id kujusid oli teisigi, aga k6igest ka ei j6ua. omaette klass on muidugi kohalikud t;;mehed, kes on vist kyll igal pool t2pselt yhtemoodi – viskavad nalja ja toimetavad omasoodu, aga kui nendega h2sti l2bi saada, aitavad meeleldi.

ja veel, et meile tuli kevad tagasi..eile, kui ma t;;le l2ksin, hakkas jopega palav ja ilm oli selline, nagu Eestis on aprilli keskpaigas. inimesed olid ka k6ik r66msad, eriti tyrklased, kes ise2ranis heleda h22lega oma apelsine ja avokaadosid reklaamisid. t2na nii kevadine ei ole, aga soe on ikka, ja reede on. kuna on ka yks avamine, kuhu ilmselt tahaks minna, tuleb taas kord ka kohaliku ;;eluga veidi tutvust teha.

kolmap2eval k2isime Anneke juures 6htus;;gil, ta tegi meile guljashi, j6ime veini. tal on naljakas lonkav koer, kes meenutab hoopis mingit kitselist, ja kes kunagi on Hispaanias koertejooksudes osalenud ja kes k6iki inimesi kardab.

Hambal6hnaline netikohvik 2. Talv.

meil on talv jälle.. sajab lund ja vastik tuul on.  samas, u-bahnis tsekkisin ilmateadet, et teisipäevast läheb jälle soojemaks, aga mine tea. päikest v6iks näidata, muidu lippa nagu koti sees ringi.

niisiis, hambal6hnaline netikohvik. siin on mingid veidrad boksid, mis kangesti meenutavad n6ukaaegset köögimööblit, muljet ei kahanda p6rmugi ka luitunud kunstroosid (mis kunagi on t6enäoliselt olnud suur hitt ka sakslaste sööklates) nende vahel. proovisin vaadata lennupileteid (vaatamata suurtele kahtlustele olen nüüdseks suhteliselt kindlalt otsustanud lihav6tete paiku Eestit külastada), aga miskipärast heidab kohalik Mozilla mind järjekindlalz Airbalticu lehelt välja. siin taas kord v6imalus end veidi välja elada ja iriseda: ei j6ua ikka juhuseid ära tänada, et Tallinnast enam Easyjet ei lenda! kui broneerida praegu piletid kaks kuud hiljem minevatele lendudele, maksab see ikkagi kokku üle kolme tuhande. masendav. aga pileteid veel ära ei ostnud, kui ostan, siis annan ilmselt ka kuupäevaliselt teada. esialgu oletan, et ehk saab see toimuma märtsi viimaste päevade ja aprilli keskpaiga vahelisel ajal.

sellel nädalal olen püüdnud olla tubli turist, kuna otseseid töökohustusi pole olnud (kui mitte arvestada paari kokkusaamist). esimene retk, mille ette v6tsin, oli kommunikatsioonimuuseumi. oli see alles tore koht! sai postkaste vaadata, ja grammofone ja telefone. üle k6ige meeldis mulle aga nö arvutiruum (serveeritud kui uuema tehnoloogia ime), kus oli palju arvuteid reas, ja kust inimesed siis said oma meile tsekkida. samuti käisin Pergamonimuuseumis Ishtari väravaid vaatamas (see oli päris tore) ja koos Eikega zooloogiamuuseumis. viimases v6is silmata palju p6nevaid asju, näiteks olid seal pildid ja väike videoklipp mehest, kes suuri putukaid meisterdas (eksponaatidena olid välja pandud näiteks kassisuurune kirp, kärbes, sääsk ja kartulimardikas) ja k6ige suuremat säilinud sauruseskeletti. muuseumid on siin vahvad.

täna sain korraks Veronicaga kokku, kes andis mulle joonised selle kohta, mida ma keevitama pean hakkama. esmapigul ei tundu eriti raske – ma arvan, et Renku teeks taolise karkassi ühe 6htuga valmis, kui ainult liialt lihvima ei kukuks! mul v6ib päris mitu päeva minna küll. natuke halb, et Veronicat ennast seal ei ole, aga küllap saab hakkama. loodan sellele punase näoga onule siis.

eile käisime ka k6rtsis Veronica kutsel. see oli k6ik väga tore – juba saabudes sai selgeks, et tegemist on ühega nendest Zavoodidest, mis Berliinis leidub. Veronica ja Emil istusid seal oma s6pradega, kes, nagu selgus, olid ka valdavalt muulased, sakslane oli vist ainult üks mees. igal juhul, seltskond oli juba paar tundi istunud, kui meie j6udsime ja siis hakkasime kiiresti 6lut jooma. inimesed olid toredad ja mida aeg edasi, seda jutukamad nagu ikka.pärast seda, kui k6ik olid juba koju läinud, läksime veel ühe brasiillase Marcelliusega järgmisesse Zavoodi edasi napsutama. pärast läksin veel tema poole ta töid vaatama (p6hiliselt tegeleb videokunstiga), aga väsimus ja alkohol tegid oma töö, juba esimese video ajal tukkusin. muuseas, ei maksa uskuda kohalike jutte öö läbi s6itvatest U-bahnidest, ega väiksemad ei s6ida ikka küll! niisiis, pidin Nollendorfplatzilt ikkagi takso v6tma, aga see pole siinmail p6rmugi nii kallis l6bu kui näiteks Tartus. täna olen natuke väsinud, sest pidin kell 13 Veronicaga Kreuzbergis kokku saama, aga koju j6udsin alles pärast 5t. siiski, on tore vahepeal väljas ka käia, muidu v6ib tekkida tunne, et Alexi köök ongi terve Saksamaa. selle rabava kujundiga täna l6petan.

ps. ma ikka veel ei tea, mida Tollhaus tähendab, ehkki on teatavad oletused.. Mooni, äkki aitad?

Hambal6hnaline netikohvik

nonii, mul on nüüd uus hobi: hakkan nimelt pidama sellenimelisi sissekandeid, kust mul parajasti 6nnestub muu maailmaga kontakti saada. jälle see irin internetituse teemadel, ega ma enam ei tee.

täna on juba sootuks uus päev. kui eile kippus ligi väike tülpimus (tegevusetu vegeteerimine raamatu seltsis, ilma et seda loeks, ja loid kulgemine köögi ning voodi vahel tegid oma töö), siis tänane varajane ärkamine m6jus väga hästi.

saime nimelt Veronica ja Annekeniga (kes on nüüd Austraaliast tagasi) kokku ja käisime Bbk-s. ( http://www.bbk-kulturwerk.de/cms/site/side945.html ), kus me siis taas kord junkrutena tööle hakkame. sedapuhku siis nii, et mina töötan esialgu Veronica ja Eike Annekeni jaoks ja hiljem vahetame, et oleks vaheldusrikkam. panime paika ka esialgse tööplaani: järgmine nädal näeb minu jaoks välja nii, et istun seal metallitöökojas ja keevitan ühele suurele jurakale karkassi. k6ige parem kirss sellel koogil on, et Veronicat ennast seal ei ole ja abiks on mulle (olen ikka üsna vähe keevitamisega kokku puutunud) üks punase näoga onu, kes inglise keelt ei räägi, aga see-eest nalja teeb.

väga hea on ikka jälle liikvel olla. Berliinis kodus vegeteerida on kuidagi eriti masendav. täna paranes elukvaliteet märgatavalt ka seet6ttu, et Veronica ostis mulle kohaliku transpordikaardi – saan nüüd k6ikjale ja üksk6ik millal minna, ilma et peaksin ennast selle eest ogaraks maksma. täna ehk saab ka teise komplekti v6tmeid, kui Alex nii kena on ja landladyga sel teemal vestleb.

kui mulle alguses tundus, et Schöneberg, kus ma elan, on suhteliselt rahulik ja kuidagi “harilik saksa” linnajagu viisakate kohvikute ja kaunilt rahuliku pargiga, siis nüüd hakkab mulle siin üha enam meeldima. tänaval hakkavad juba vastu jalutama tuttavate nägudega inimesed, täna nägin mitut veidrat poodi. ühte p6ikasime ka sisse, seal müüakse k6ike vanadest postritest (30ndad?) kuni 20.saj algusest pärit nukkudeni, ka silmasin seal mingeid veidraid vanu kombineesid ja kübaraid. siin tundub üldse, et second handid ja kirbuturud polegi nii p6nevad kohad (va üks koht Schwerinis, kus oli väga lai valik lahedaid ehteid sh erinevatest kümnenditest), et neid orienteeritakse üsna otseselt turistidele ja hinnad on ka üsna soolased.

kirbuturgudest rääkides, pühapäeval käisime Mauerparki kirbuturul, kuna paistis päike olime selle kohta kuulnud ka nii palju haipi erinevatelt inimestelt. v6ib-olla sellepärast ei tekkinudki sellest erilist muljet (kui vahest välja arvata paar ilusat väga low tech videokaamerat 80-90ndatest, mis ilmselgelt ei töötanud), pealegi oli külm ja lettidel vedeles palju träni, mis ei erinenud kuigi palju sellest, mida saab Tartust Anne turult. samas, ma pole nagunii suurem shoppaja ka. ülejäänud päeva veetsime sealses ümbruses ringi kolades, otsisime kohalikke lokaale ja kohti, kus toimuvad suuremad ja väiksemad kontserdid ja peod. vähemalt fassaadi järgi otsustades (pühapäeviti on siin valdavalt k6ik suletud ja surnud) leidsime ikka mitu päris veidrat ja lahedat kohta (pubi Yesterday Alexanderplatzi lähistel, närtsinud kunstpäevalilledega koht sloganiga flower power forever! ja muud humoorikat).

väljas on ilus, ja pimedaks on läinud vahepeal. ok, aitab!

Vaikne esmasp2ev

M6tlesin, et kirjutan siia paar rida.

olen kodus, Alex magab ja lubas meil nii kaua oma arvutit kasutada, et saaksime ka maailma asjadega kursis olla.

k2isin t2na Alice’i kontoris (kohalik firma, kellelt meil peaks internet olema), ja muidugi vihastasin taas kord. inimene vastavas officeis oli kyll suhteliselt kyyndimatu, muudkui laiutas k2si, ei r22kinud eriti inglise keelt ega olnud ka eriti abivalmis. olen varsti ysna lootusetu juba selle neti suhtes.

seega: armsad s6brad, kuna ma nyyd paari kuu l6ikes msnis ega skaibis ei figureeri, siis kirjutage mulle kirju!

neid on alati r66m saada, eks.

homme on meil kohtumine Annekeni ja Veronicaga juba kell 9 hommikul, et siis asju arutada ja plaane paika panna. p2rast seda tahaks minna Morenasse (ainus koht, kus siin neetud linnas ehk internetti 6nnestub saada) ja eks siis kirjutan pikemalt j2lle.