On pühapäev. Õues on ilus ilm, lapsed karjuvad ukse taga ja kõik kauplused on suletud. Kõik on, nagu ühele pühapäevale kohane ongi. Siin on jäänud mul olla veel ainult kolm nädalat, ja korraga on seda väga raske uskuda – on tõeliselt kahju ja tundub, et olen siin elanud juba mitu aastat. Vahepeal käisid peas mõtted, et äkki pikendaks oma lähetust veelgi (otsiks mõne tasuva, kuid puise töö mõne hullrikka kunstniku juures, nii et ei peaks otsekohe Tallinna tööturu olelusvõitlusse sukelduma) kuu või paari võrra, viskaks noorte emadega magedat nalja ja vedeleks vabadel päevadel pargis või mõne veekogu ääres, kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes ostsin lennupileti Tamperre 27.maiks. Seal ootab väike haltuura onu Villu juures, mis on tõesti hädavajalik, kuna vahendeid kipub pehmelt öeldes nappima.

Kuna ma pole jälle mõnda aega kirjutanud, on kirjutada päris palju. Eredamatest sündmustest seltskondlikus vallas vahest nii palju, et mul käisid siin külalised – 20. aprillil tuli Edit nädalaks, ja selle aja sees, s.o. 23., ka Anu ja Ranna. Nalja sai mõistagi kõvasti. Kuna pidin esimesel nende siinviibimise päeval tööl olema, vaatas seltskond veidi omapäi ringi –olid jõudnud Potsdamer Platzi ja ühte kunstimuuseumi. Mäletan, et sellel päeval oli mul kohutavalt paha olla, kuna eelmisel õhtul istusime Editiga roosas baaris ja rääkisime üle väga pika aja igasugustest tõsistest asjadest, mis mõjus nagu alati väga hästi. Järgmisel päeval olin veidi magamata. Alatihti täidetud kohvikann Veronica juures pole aga magamatusele just parim liitlane ja nii sain midagi kofeiinimürgituse taolist, värisesin ja süda peksis. Kuna mul polnud võtit, et saada koju sisse, komberdasin silmi kissitades mööda kanaliäärt ja tundus, et kõik inimesed vahivad halvakspanevalt ja ilmselgelt kõike halba soovides. Pärast paari tassitäit veini kodus koos teistega läks hoobilt paremaks, ja eelnenud heietused keha ja tervishoiu teemade ununesid peagi.

Hommikuti magasime võrdlemisi kaua, kuna õhtuti jõime üsna kaua kokteile ja õlut. Avastasime kohti, kuhu ma polnud ka varem sattunud, nii ei oli ka päris hariv. Siinkohal tooksin esile kaks nendest – Juudimuuseum ja Euroopa kõige coolim ööklubi Berghain. Juudimuuseum tundus iseenesest pigem selline meelelahutuslikku laadi (said mängida mänge, katsuda nuppe ja vermida münte) ja juutide elustiili edasi anda püüdev asutus, mis iseenesest oli üsna raskestihoomatav. Ilmselt olime ka liialt väsinud ajutisest näitusest „Deadly medicine”, mis oli tõesti põnev. Natside rassilise puhtuse tagaajamine oli edasi antud teaduslikus ja üldiselt üsna ajastutruult, nagu tundus. Vaadata oli väga palju, mulle meeldis aus faktide esitamine ja näituse loogiline ülesehitus. Mõjus ja pani mõtlema, ilma et oleks pidanud poetama vahele pisarakiskumisvideosid või välist hukkamõistu – faktid rääkisid ise enda eest ja see töötas.

Niisiis, ööklubi Berghain. Olin kuulnud väga kõva haipi selle klubi kohta – et pidi olema Euroopa kõige suurem klubi, kus toimuvad kõige paremad peod, on parim helisüsteem jne, niisiis otsustasin oma külalised sinna viia. Ise polnud ma seal kunagi käinud. Udune mälestus juttudest, et aeg-ajalt timuvad seal hardcore geipeod, kui sisse lastakse ainult mehi, et üleüldse on sinna võrdlemisi keerukas sisse saada, olid ununenud või ei pannud ma seda lihtsalt õigesse konteksti. Igal juhul, tegemist on minu kõige naljakama klubielamusega seni. Kõigepealt ootasime ukse taga vähemalt pool tundi, sest järjekord oli väga pikk. Ootusärev Rand muudkui integreerus ja klõpsutas pilte, ma olin pikast järjekorrast väsinud ja pahur. Meie selja taga seisis kaks tsikki, kes ohjeldamatult suudlesid. Aeg-ajalt tulid üsna suured hulgad rahvast tuldud teed tagasi, imestasime, et kas siis on tegemist nii igava peoga, või hakkab pidu tõesti juba (kell oli 1) läbi saama? Kui ukseni jõudsime, leidis müsteerium lahenduse. Suur musklites turvamees teatas midagi resoluutselt saksa keeles, ja nähes mu arusaamatut nägu, teatas: „You don’t get in!” Ehmatus oli suur, ja kõik tundus väga jabur. Seisime seal veidi ja silmasime näiteks suurt lõbusat seltskonda šotlasi, kes ilma igasuguse sissejuhatuseta terve grupiga tagasi saadeti. Üldse meenutas kõik mingit veidrat pagulaslaagrit, mida filmidest nähtud. Edit sajatas, isegi Rand oli šokis ja mul oli janu. Otsustasime siis hoopis mõne suvalise alternatiivi leida, ja siirdusime Mittesse King Kong Clubi. Hiljem kuulsin, et sel õhtul oli Berghainis suurem geiõhtu olnud, ja nagu Alex ütles, et isegi transseksuaale ei taheta sinna hea meelega sisse lasta. Arusaamatuks jäi, mille alusel näiteks šotlasi sisse ei lastud, aga grupp väga ontliku väljanägemisega poisse rõõmsalt pidutsema pääses. Olgu kuidas on, isiklikult ma seda ei võtnud ja kui samas kohas tuleb mõni pidu, kuhu tõesti tahaks minna, lähen uuesti. Äkki siis pole päris pimedate kambrite öö ka.

King Kong Club oli üllatavalt igav, inimesi peaaegu ei olnudki ja pärast paari kokteili läksime Oranienstrassele rõõmsamat kohta otsima. Selle me ka leidsime – veider latiinobaar, kus oli väike tantsuplats ja odavad kokteilid. Rand, kes teatas, et tema viimasel õhtul ei tohi loid olla ja tantsima kutsus, jõudis juba minu ja Editi peale vihastada ja tantsusaalist endale türklasest kavaleri leida. Siis oli seal üks lustakas potisoenguga paks valges maikas (kust ta pärit oli, unustan kgu aeg ära), kes oli Editist silmnähtavalt võlutud („ai äm plainded!”) . Öö möödus suhtelises udus, ja kui lahkusime, oli kell seitsme paiku. Me olime ka plainded sellest hommikust, mis juba väljas oli ja igasugune tasakaal oli kadunud. Kodutee tundus meeletult pikk, kuid õnneks jõudsime ilusti kohale. Võib ainult öelda, et etnoloogiamuuseum, mille Rand oli planeerinud järgmisele päevale, jäi nägemata.

Veel käisime loomaaias, mis oli tõesti tore, kuigi olin seal juba korra käinud. Seekord võis näha lapsi, kes kurvalt Knuti puuri ees skandeerisid (Knut ei andnud näole) ja suuri kasse, kes oli ka välipuuridessse päevitama lastud. Elevantidel oli jooksuaeg ja coca-cola oli kallis.

Meelde jäi ka üks avamispidu, mis pidi asuma kuskil Friedrichscheinis, galeriis nimega Autocenter. Otsimist oli palju, ja kui selle lõpuks üles leidsime, ootas meid tõeliselt mittemidagiütlev näitus ja osa üsna jokkis kontngenti, mida tegelikult võis arvata. Jõime rõdul õlut ja saime ühe inimese peal oma viletsat saksa keelt harjutada. Anu leidis sõpru.

Anu ja Ranna läksid tagasi pühapäeval, Edit esmaspäeval. Kuna Eike sai üsna tasuva haltuuraotsa nädalaks Poola, ootas mind ees nädal uhkes üksinduses. Esmaspäeva õhtu oli üsna masendav, ma ei mäletagi, mis ma tegin, arvatavasti vahtisin tühja punkti ja jäin magama. Teisipäeval oli viimane tööpäev sellel nädalal, sest Veronica läks Emiliga Norra kaasa, kus viimasel avamine oli. Istusime nende pool rõdul, külas oli ka mingi tulihingeline ja rõõmus prantslane, ja jõime õlut.

Kolmapäevast tänaseni olen puhanud. Kolmapäeval käisin üksi botaanikaaias. Ma ei tea, miks mul tekkis korraga tahtmine sinna minna, aga istusin rongi peale ja läksin. Kohalik botaed on tohutult suur ja ka üsna raskestihoomatav. Kui väga ei süvene, on raske aru saada, kus ühe kliimavöötme taimestik algab ja teine lõpeb. Kõrvuti on näiteks Himaalaja taimed ja Miami Vice’i martiinimehi meenutavad palmid. Kaktustemaja oli ka tore, ja banaani- ja kookosepuud. Istusin sirelipõõsa all pingil, kuni hakkas vihma sadama ja siis läksin poodi, kust veidi uusi riideid ostsin.

Neljapäeva veetsin pargis raamatut lugedes ja kohalike narkomustade vahel slaalomit lastes. Nimelt seekord ei läinud ma mitte Görlizer Parki, vaid Volksparki, kus elavad mingis eelmises postituses kirjeldatud põõsaelanikud. Suve tulles ja päikse intensiivsemaks muutudes on nad ilmselgelt jõudu juurde saanud ja tülitavad mööduvaid inimesi enam mitte nii tagasihoidlikus toonis. Ka liiguvad seal veidrad, omaette pobisevad ja lühikesed inimesed, kes ümber pargisistujate auringe teevad ja aeg-ajalt seisatuvad. Ma küll ei lase ennast enam eriti häirida, aga väsitav on ikka. Üldiselt on Volkspark päris tore, sealsamas lähedal on ka lõbustuspark, kus ka külalistega käisime. Eriti hea on näiteks vaateratast eemalt vaadata, sest pärast viimast korda, kui sellega sõitsin, olin shit scared ja enam ei taha. Ma ei tea, kust see hirm tuli.

Kolmapäeva õhtul sain Alexi ja Antonyga kokku, ja läksime Mauerparki peole. Rahutused, mille kohta info on isegi Eesti jõudnud, saidki alguse sealt. Tegelikult on küll tegemist pikema traditsiooniga: juba enne, kui Berliini müür lõhuti, toimusid mässud Kreuzbergis ja mujal päev enne ja 1.mail. Mauerparkis oldi ka selles suhtes hästi ette valmistatud – kohalikke politseipatrulle oli väljas nii palju, et see tundus esmapilgul täiesti uskumatu, värava peal oli suhteliselt range kontroll ja üleüldse oli õhus suuremat pinget tunda. Inimesed olid valdavalt üsna pidused, igal pool mängiti erinevat muusikat ja agressiooni vähemalt alguses ei olnud. Hiljem, pärast poeskäiku ja lühikest peatust kohalikus pubis, esines pudelitega (ehkki klaastaara ei olnud lubatud) vehkimist ja suvaliste inimestega (nt Antony) norimist küll. Otsest konflikti politsei ja rahva vahel siiski ei näinud, aga lahkusime ka võrdlemisi vara. Kohalikust pressist lugesin, et inimesed on ärevil ja mendid hästi ette valmistunud, sest 1.mail olevat Kreuzbergis oodata suuremat agressiooni. Sel aastal protesteerivat rahvas majanduslanguse vastu. Kuulsin, et taolisi mässe olevat sama kuupäeval ka muudes maailma kohtades esinenud, kus kannatadasaanute arv olevat isegi suurem olnud.

http://www.gallery-weekend-berlin.de/

1.mail algas gallery weekend, mis tähendab Berliini kunstnike jaoks suuremat pidu – reedel näiteks oli 38 galerii avamispeod, kusjuures enamus paiknes Mittes jalgsi läbitavas kauguses. Üldiselt on gallery weekend üsna oliline sündmus, sest kohal on kõikvõimalikud kuraatorid ja kunstnikud, kes kuhugi galeriisse kuuluvad, seistakse pidulikult saalides ja juuakse, loodetakse kontakte luua. Ma ei oska enam öelda, paljudel avamistel mul õnnestus käia, aga oletan, et neid võis olla umbes 15. Meelde jäid mõned ja ainult üks meeldis tõeliselt. Alguses sattusin Veronica endise galerii kunstnike avamistele, ja see oli tõeliselt igav. Maalid, pealegi halvast teostatud, tundusid sinna olevat üsna juhuslikult sattunud. Inimesed seisid ringis, neist suuremat välja tegemata, jõid ja flirtisid. Ühes saalis olid maastikumaalid, väike järveke telgiga, kasepuu jõekaldal jne, teises morbiidsed stseenid lõigatud jäsemetest, suitsukonidest ja kolpadest, ja kolmandas saalis 80ndate tapeete meenutavad mustrid. Ma arvan, et kui oleks nendest ühe näituse kokku pannud, oleks tulemus võinud väga hea olla, aga sellisel kujul tegi natuke kurvaks ja ebaõiglane tundus ka. Meenus Veronica nördimus ja võitlus galeriisse jäämise nimel. Et mitte liialt emotsionaalseks muutuda, kirjutan natuke sellest ühest näitusest ka, mis nähtust ainsana mõjus. Taas kord oli tegemist sürrealistliku sokiga, selles suures ruumiinstallatsioonis oligi sürrealistliku keskkonna peale täielikult mängitud. Teostus, mis minu jaoks on väga oluline, oli peaaegu perfektne. Seinu ehtisid valged, vaevu nähtavad joonistused paleedest; mustad jaapani õudusfilme meenutavad nägudeta nukud, linnusuled ja käed, mis hoidsid eredaid valgusteid tuletasid küll juba ammu nähtut meelde (Cathlene ütleks ilmselt rõhutatult, „Nothing new”), kuid tervik oli nii suurepärane ja ehmatav, et kõik inimesed, keda nägin, vaikisid selles saalis ja jäid sinna kauaks Mu uue armastuse nimi on Schubert ja ta kuulub galeriisse Upstairs Berlin. Pikemalt ei hakka kirjeldama, kellel huvi, võib ise uurida.

Muu hulgas käisin ka galeriis nimega Carlier Gebauer, kus oli ka taas kord üsna keskpärase näituse avamine, aga kust see-eest leidsin oma vana brasiillasest tuttava. Rääkisime paar sõna juttu ja lubasime, et kirjutame ja võib-olla lähme õlut jooma. Oli päris värskendav kohtumine, pealegi oli mu viimane käitumine temaga (jooksin ära, kui ta mulle oma videosid näitas) kaua häirinud.

Minuga olid galeriides ka Alex, Antony ja Jess, kellest kaks esimest tundusid oma külastusi üsnagi nautivat. Juhtusin pidevalt nende diskussioone nähtu üle kuulma, ja see oli väga huvitav. Jess kaebas, et tal on nälg. Kui Alexid koju olid läinud, läksime meie Jessiga talle midagi süüa otsima ja Oranienstrassele jalutama. See, mis seal toimus, oli küll hardcore. Inimesi oli nii palju, et see tundus jällegi täiesti uskumatu. Kõikjal oli vali muusika, lendasid pudelid ja levis currywursti aroome. Kõik oli nii intensiivne ja väsitav pärast rahulikku galeriikeskkonda, et otsustasime sinna mitte jääda. Mööda Orianienstrasset jalutades, mis oli meeletu rahvamassi pärast üsna keeruline, silmasime taas meeletut rodu mendibusse ja täisvarustuses politseinikke, valmis rünnakut vastu võtma. Ma pole ned kunagi nii paljukesi koos korraga näinud. Hetkel, kui me neist möödusime, oli kõik veel rahulik, aga hiljem kuulsin, et oli süüdatud autosid ja tünne, ning nii mõnigi ohvitser ja mässaja oli vigastada saanud. Kuigi arusaadavalt natuke ärevil, ei tee kohalikud juhtunust erilist numbrit. Ilmselt on nad taoliste aktsioonidega aastate lõikes juba harjunud ja tõenäoliselt polnud see ka neist just kõige hullem.

Huh, olen üsna väsinud, aga kirjutada on veel.

Nimelt eile käisin Teufelsbergil. Tegemist on vana USA ja Briti luurebaasiga, mis nüüd hüljatuna tondilossina Grünewaldi lähedal mäe otsas kõrgub. Kuulsin sellest Lisalt, kellega koos sinna läksimegi. Ma pole vist kunagi nii veidras kohas käinud ja kogu öö kummitas see ka mu unenägudes. Kuigi ligipääs sellele on takistatud, leidub alati mõni auk, kust sisse pugeda. Tara ümber keelatud territooriumi on nii palju lapitud, et originaali pole enam nähagi. Peale vaate, mis hinge kinni lõi ja kõrgeima torni akustika (iga väike krõpsatus tundub maavälisena ja on tuhandeid kordi võimendatud), on hämmastav selle koha ajalugu. Kuna ma pikalt enam kirjutada ei jaksa, panen siia mõned pildid ja lingi ühele üsna asjalikule saidile. kel huvi, saab uurida. Igal juhul, kui kunagi keegi Berliini satub ja on üks vaba päev lisaks, soovitan kindlasti ära käia. Ise plaanin ka seda lähimal ajal kindlasti uuesti teha.

http://www.ccc.de/teufelsberg/index.html