Hambal6hnaline netikohvik

nonii, mul on nüüd uus hobi: hakkan nimelt pidama sellenimelisi sissekandeid, kust mul parajasti 6nnestub muu maailmaga kontakti saada. jälle see irin internetituse teemadel, ega ma enam ei tee.

täna on juba sootuks uus päev. kui eile kippus ligi väike tülpimus (tegevusetu vegeteerimine raamatu seltsis, ilma et seda loeks, ja loid kulgemine köögi ning voodi vahel tegid oma töö), siis tänane varajane ärkamine m6jus väga hästi.

saime nimelt Veronica ja Annekeniga (kes on nüüd Austraaliast tagasi) kokku ja käisime Bbk-s. ( http://www.bbk-kulturwerk.de/cms/site/side945.html ), kus me siis taas kord junkrutena tööle hakkame. sedapuhku siis nii, et mina töötan esialgu Veronica ja Eike Annekeni jaoks ja hiljem vahetame, et oleks vaheldusrikkam. panime paika ka esialgse tööplaani: järgmine nädal näeb minu jaoks välja nii, et istun seal metallitöökojas ja keevitan ühele suurele jurakale karkassi. k6ige parem kirss sellel koogil on, et Veronicat ennast seal ei ole ja abiks on mulle (olen ikka üsna vähe keevitamisega kokku puutunud) üks punase näoga onu, kes inglise keelt ei räägi, aga see-eest nalja teeb.

väga hea on ikka jälle liikvel olla. Berliinis kodus vegeteerida on kuidagi eriti masendav. täna paranes elukvaliteet märgatavalt ka seet6ttu, et Veronica ostis mulle kohaliku transpordikaardi – saan nüüd k6ikjale ja üksk6ik millal minna, ilma et peaksin ennast selle eest ogaraks maksma. täna ehk saab ka teise komplekti v6tmeid, kui Alex nii kena on ja landladyga sel teemal vestleb.

kui mulle alguses tundus, et Schöneberg, kus ma elan, on suhteliselt rahulik ja kuidagi “harilik saksa” linnajagu viisakate kohvikute ja kaunilt rahuliku pargiga, siis nüüd hakkab mulle siin üha enam meeldima. tänaval hakkavad juba vastu jalutama tuttavate nägudega inimesed, täna nägin mitut veidrat poodi. ühte p6ikasime ka sisse, seal müüakse k6ike vanadest postritest (30ndad?) kuni 20.saj algusest pärit nukkudeni, ka silmasin seal mingeid veidraid vanu kombineesid ja kübaraid. siin tundub üldse, et second handid ja kirbuturud polegi nii p6nevad kohad (va üks koht Schwerinis, kus oli väga lai valik lahedaid ehteid sh erinevatest kümnenditest), et neid orienteeritakse üsna otseselt turistidele ja hinnad on ka üsna soolased.

kirbuturgudest rääkides, pühapäeval käisime Mauerparki kirbuturul, kuna paistis päike olime selle kohta kuulnud ka nii palju haipi erinevatelt inimestelt. v6ib-olla sellepärast ei tekkinudki sellest erilist muljet (kui vahest välja arvata paar ilusat väga low tech videokaamerat 80-90ndatest, mis ilmselgelt ei töötanud), pealegi oli külm ja lettidel vedeles palju träni, mis ei erinenud kuigi palju sellest, mida saab Tartust Anne turult. samas, ma pole nagunii suurem shoppaja ka. ülejäänud päeva veetsime sealses ümbruses ringi kolades, otsisime kohalikke lokaale ja kohti, kus toimuvad suuremad ja väiksemad kontserdid ja peod. vähemalt fassaadi järgi otsustades (pühapäeviti on siin valdavalt k6ik suletud ja surnud) leidsime ikka mitu päris veidrat ja lahedat kohta (pubi Yesterday Alexanderplatzi lähistel, närtsinud kunstpäevalilledega koht sloganiga flower power forever! ja muud humoorikat).

väljas on ilus, ja pimedaks on läinud vahepeal. ok, aitab!

Vaikne esmasp2ev

M6tlesin, et kirjutan siia paar rida.

olen kodus, Alex magab ja lubas meil nii kaua oma arvutit kasutada, et saaksime ka maailma asjadega kursis olla.

k2isin t2na Alice’i kontoris (kohalik firma, kellelt meil peaks internet olema), ja muidugi vihastasin taas kord. inimene vastavas officeis oli kyll suhteliselt kyyndimatu, muudkui laiutas k2si, ei r22kinud eriti inglise keelt ega olnud ka eriti abivalmis. olen varsti ysna lootusetu juba selle neti suhtes.

seega: armsad s6brad, kuna ma nyyd paari kuu l6ikes msnis ega skaibis ei figureeri, siis kirjutage mulle kirju!

neid on alati r66m saada, eks.

homme on meil kohtumine Annekeni ja Veronicaga juba kell 9 hommikul, et siis asju arutada ja plaane paika panna. p2rast seda tahaks minna Morenasse (ainus koht, kus siin neetud linnas ehk internetti 6nnestub saada) ja eks siis kirjutan pikemalt j2lle.

Niisiis

Niisiis: blogi. Ma pole nüüd kaua aega kirjutanud, sest pole tõesti mahti olnud ega ka võimalused kiita pole olnud – meil pole nimelt ikka veel võimalik kodust oma arvutitega netti minna. Siin korteris on muidu wifi, aga millegipärast näitab hüümärgiga latakas kangekaelselt, et limited connectivity. Varem olevat ühendus laitmatult töötanud, töötab ka Alexi arvutiga, aga meie omadega miskipärast mitte. Tõeliselt totakas, olin täna väga häiritud, kuna ka ühes kohvikus ära ei ühendanud ja taas kord ilmus ekraanile vihatud sildike. Nüüd töötan välja uut taktikat, et ikka kirjutada vahel üht-teist: kirjutan enne teksti oma arvutis valmis ja siis kopeerin selle Alexi arvutisse, kust siis loodetavasti õnnestub ka üles laadida. Aga olgu sellega, kuidas on. Olen ammu märganud, et asjad, mis peaksid olema imelihtsad ja millega tõenäoliselt peaks kõik veatult sujuma, kujunevad kõige keerukamaks ja ma ei väsi selle üle vihastamast.

Eelmisest pühapäevast kuni neljapäevani olin Schwerinis töölaagris. See oli mõistagi väga tore ja hariv kogemus, kuigi üsna väsitav – tööd jätkus 9st 9ni, viimasel päeval isegi kauem. Põhiliselt tegelesime ühe suure installatsiooniga – 13meetrise puuga, mida tuli prügikottide ja teipidega katta. Mitu korda olin sunnitud tunnistama: see naine (Veronica) on hull! Heas mõttes mõistagi. Ma ei kujuta ette seda kannatust (kannatusi?) selle installatsiooni ehitamisel. Kõigepealt oli ta ehitanud karkassi, mis ei seisnud iseseisvalt püsti ning siis kõik uuesti teinud, saaginud selle osadeks (käsitsi!) ja siis katnud omaleiutatud materjaliga, mis kujutab endast prügikotte, mis on läbipaistva teibiga üle teibitud. Meeletu töö, ma kujutan ette, kui palju ta pidi vaeva nägema ja millist meelekindlust taoline projekt nõuab. Juba selle töö ülespanek ajas juhtme kenakesti kokku ja oli üsna väsitav, aga eks jälle õpetanud ka. Teine töö, mis ka küsimusi tekitas, oli „Timer” – 100kilone kummist junn, millel küljes neli kätt, mis hoidsid laternaid. Ühesõnaga, tabasin end korduvalt mõttelt, et kas tõesti poleks saanud seda kuidagi kergemaks ehitada (seda vedasime kuuekesi auto peale ja maha, päris jõhker tirimine), aga ilmselt oleks sellega kaasnenud järgnevad uued komplikatsioonid. Rassimist ja nuputamist oli kõvasti, aga vähemalt šeff jäi meie, junkrutega, rahule ja täheldas veel pärast, kui väga õnnelik inimene ta on ja kuidas tal küll sai niimoodi meiega vedada. Ma usun, et ta oli siiras, sest ta ei tundu olevat inimene, kes näkku naeratab ja pärast hambaid kiristab, vaid näitab oma emotsioonid üsna otsekoheselt välja.

Schwerinis olid Veronicaga kaasas ka Emil, tema mees ja nende 5kuune tütar Salla. Emil, kes alguses rõõmustas, et küll nüüd saab puhata, tõdes ükskord õhtulauas: „Man, would be boring to stay here for another few days!” ja siis selgus, et lapse tõttu on ta sunnitud sageli üksi pimedas toas istuma, et mitte teda äratada ja isegi telekat ei saa sellisel juhul vaadata. Schwerin on nimelt väike uimane linn (kui uskuda kohalikku ajaloolast – 69 000 inimest, aga kus nad küll ometi kõik olid?) kus ei tundu kunagi midagi toimuvat. Esimesel õhtul, kui me tänavatel jalutasime, oleksime nagu mingisugusesse b-kategooria ulmekasse sattunud: mitte ühtegi inimest ei olnud liikvel, kõikjal oli haudvaikus, isegi baarides ei olnud ühtegi inimest. Üldiselt valitsesidki seal suhteliselt apokalüptilised meeleolud ja kirikukell, mis otse meie akende taga lõi, süvendas neid veelgi. Siiski, see naine, kelle juures me ööbisime, oli väga tore. Tema näol oli tegemist veidi vanema arhitektiga, kes oli ilma pikemalt mõtlemata nõus meid enda juurde võtma ning oli kummalegi eraldi väga mugava toa koos hommikumantlite ja võileibadega valmis pannud. Üldse oli tal seal väga mõnus elamine ja me ei puutunudki peaaegu kokku – meie päralt oli terve ülemine korrus ja nemad oma näitlejast mehega toimetasid alumisel. See päästiski suuremast stressist, ka oli väga mõnus ennast õhtuti tööst väsinuna tunda ja teleka ette magama jääda. Siinkohal oleks paras hetk mainida, et saksa praegune popmuusika ja vastavad kanalid ei kannata mingisugust kriitikat. Ma ei tea, mis neil selle Blümcheni ja kahtlase 90ndate mageda emomuusikaga on, aga igal juhul rokib see siinmaal siiamaani. Nähes Vivast Beyonce’i või Britney Spearsi, olin ütlemata rõõmus ja kruttisin kohe mitu pügalat kõvemaks.

Schwerinis tutvusime ka Marie Cathlene’iga, kes oli Veronica näituse kuraator. Ta jäi kohe silma oma erilise innukusega – oma ametile kohaselt meeldib talle väga rääkida, rääkida siis ükskõik millest või kellega. On õnn, et Eikel on tunduvalt pikemad jalad kui mul ja et ma sain nii sinna sõites (läksime ja tulime koos Mariega) kui ka tulles taga istuda. Mida aeg edasi, seda enam veendun, et on olemas mingid teatavad inimtüübid, ja et on olemas tüübid, kelle peaks välja mõtlema, kui neid ei eksisteeriks. Marie on täpselt selline tüüp. Ta armastab kauneid loodusvaateid („Oh my god, Ihate those generators! They are blocking such a wonderful view!”) ja vannis käia, ka kardab ta ämblikke ja paneb alati koristades kummikindad kätte ning siis kõigest sellest ilmekalt rääkida. Ta lemmikväljend on seltskondlik „let’s say that” ja ta käib enne restorani ennast wc-s värskendamas. Naljakas naine on see Marie. Kuigi ma pole oma elus eriti taolisi kuraatoreid kohanud, olen kindel, et nad ongi valdavalt sellised, vähemalt mis puutub põlvkond vanemaid. Tema puhul ei saanud küll aru, kas ta on selline, nagu ta on töö pärast või siis meeldibki talle selline olla. Tundus siiski, et ta oli üldiselt südamlik ja heatahtlik, ehkki kogu ta olemuse tagant kumasid näitused, mis olnud ja mis tulemas ja kõik see, mis veel vajab korraldamist. Kui me Schwerinist tagasi sõitsime ja siis tee peal rekkameeste sööklas suppi sõime, kinkis ta kummalegi keraamilised topsid, kust soovitas juua veini. Kui hakata mõtlema, siis ta täitsa meeldis mulle, temas nagu oli midagi ehtsat, ehkki suurtes kogustes viisakat small talki pole kunagi olnud päris minu lemmiknumber.

Hetkel istun kodus oma voodil, mu kõrval restil kuivab pesu (käisin kohalikus pesumajas täna, uskumatu, kuidas iga väike asi võib osutuda taoliseks seikluseks) ja rüüpan Marie kingitud topsist õlut. Täna on ju laupäev ja ootamas mitu kontserti, kuhu kavatseme jõuda, eelkõige kuhugi minimal popi peole ja siis hiljem tasuta jam sessionile, kus täna olevat mingi bluesibänd. Näis, kuidas läheb, eks siis kirjutan sellest hiljem, kui juhtub midagi märkimisväärset.

Eile oli ka ütlemata tore päev. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et elame siin korteris hetkel neljakesi – peale Alexi (kes on vist maailma kõige heatahtlikum, abivalmim ja viisakam inimene) peatub siin ka Anthony, ta boyfriend. Anthony on täpselt nagu mees kuskilt šoti filmist: peale väga lõbusa aktsendi on tal lõpmatult heatahtlik ja aval nägu, talle meeldib juua segamini õlut, viskit ja glühweini. Pärast esimest õhtut, kui teda kohtasin, oli selge, et tegemist on väga toreda inimesega. Ilma igasuguse sissejuhatuseta teatas ta, et on Anthony („never call me Tony”), et ta on 24/7 rõõmus ja et ärgu ma salaku, eestlastele meeldib alkohol vähemalt sama palju kui šotlastele. Sealt see kõik algas. Eile hommikul ärkasin 10paiku nagu ikka, kui pole kohustusi. Köögist oli kostnud juba tükk aega ärevat sädinat ja Anhony nakatavat naeru, kui korraga meie toa uks lahti paisati ja siis etteheitval teatati: „Get up jo laisi bouns, lats gou to o pub!”

Ja nii juhtuski. Kell ei näidanud veel keskpäevagi, kui juba kolmekesi (Eike ka) spordibaaris õlut jõime ja emotsionaalset juttu rääkisime. Hommikukohvi kõrvale oli Anthony juba ka glühweini, mida ta iseäranis armastab, serveerinud ja rahulolevalt teatanud, et bonding session võib alata. Esimesi asju, mis mind väga hämmastas, oli see, et Anthony ei ole tegelikult mehena sündinud ja et ta on läbinud vastava operatsiooni. Ma poleks seda mitte kunagi arvanud, sest ta on tõesti nagu lahe šoti kutt kuskilt seriaalist, nagu täielik prototüüp. Hakka või uskuma, et vahel inimesed sünnivadki vales kehas ja et see keha on neile nagu taak ja piirab nende normaalset eksisteerimist.

Nii me siis emotsioneerisime kogu päeva (kohustuslikud jutud nagu how’s that in Estonia? Ja elu ja armastus ja veel miljon asja) spordipubis, kuni Alex ka koju tuli ja siis, pärast veel mitut õlut ja veini karaokebaari läksime. Teekond sinna möödus üsna tugevas udus, mäletan seda, kuidas me bussi peale istusime ja kuidas ma hiljem metroorongis üritasin millegipärast kõigest väest jäädvustada peatuse „Möckenbrücke” silti, mis eriti õnnestuda ei tahtnud. Karaokebaar, õigemini baar, kus saab eraldi boksis väikse lisatasu eest ka karaoket laulda, oli tõeliselt lahe koht. Nagu ikka, tahtis igaüks just oma hetkelisi lemmikalule laulda, ja laulsimegi erinevaid asju. Eriti selgelt on mul meeles Meatloafi „I would do anything for love”, mis armastuse triumfina ilmselt isegi dj üle kõlas. Kuna emotsioneerimine läks liiale nagu ikka, oli selleks ajaks Anthony hakanud mulle südamest kaasa tundma, et mul boyfriendi pole („Man, you must feel lonely!”), ja arvates, et tunnen seetõttu ilmselt põletavat valu, tutvstas mind suitsuruumis kuidagi erilise innuga ühele vaesele mehhiklasele, kes pidevalt põgeneda üritas, aga keda Anthony kangekaelselt oma šoti-juttudega kinni hoidis, et ma siis rahulikult tšekkida saaks. Tšekkisin mis ma tšekkisin, aga ainus, mis tekkis, oli tekiilaisu. Nii me siis jõimegi kõige krooniks ka ühed tekiilad, kusjuures ma vandsin surma ähvardusel, et sellest Alexile ei räägi. Alexile nimelt ei meeldivat eriti, kui Anthony on pissed. Seda ta kahjuks oli. Koju sõites istus emotsionaalne šotlane metroojaama põrandal, pahvis suitsu ja kriiskas: „I am a taxi driver maaaaan!” ning nõudis kebabi. Ühesõnaga, oli tore õhtu ja ma elan koos toredate inimestega.

Millest siis veel? Ilmselt peaks ka ilmast kirjutama. Ilm on siin tõeliselt kevadine, pole just väga soe, aga päike paistab mõnusalt ja lõhn on hoopis teine kui varem. Lund ei ole hetkel üldse ja päev kestab juba kauem. Kui see on saksa talv, on see ikka sootuks teistsugune kui Eestis. Olen Alexi ja Marie juba ära tüüdanud oma küsimustega, et kas siis nüüd ongi kevad ja et kas nüüd lähebki üha soojemaks. Alex arvab, et äkki ongi ja et varsti saame juba mööda kirbuturge ja parke kolada, aga Marie arvas, et talv kestab veel vähemalt kuu. Mulle meeldib Alexi teooria rohkem. Kui hakata mõtlema, siis mulle ikka meeldib siin elada, kuigi täna tekkis väike stress finantsidele ja muule tüütule mõeldes, aga lükkan neid mõtteid edasi. Praegusel hetkel on ilus ja see loeb. Hakkan vaikselt kirjutamisest ära väsima, kuigi kirjutada oleks nii palju, palju..

Eks siis järgmine kord jälle. Loodan, et teksti ja piltide kopeerimine õnnestub. Emban ja igatsen teid.

Ps.Mooni, siin nad teevad peaaegu igas baaris suitsu. Kentsakas, kuigi riiklikul tasandil peaks nagu keelatud olema, aga ilmselt sakslasi ei huvita. Mul pole selle kõige vastu midagi, aga vahel hakkab baarist tulev haisev kolle häirima ja tekib vajadus värskema õhu järele.

Morena

niisiis, istun Kreuzbergis (piirkond, kus asub ka hostel, kus hetkel ööbin) väga mõnusas baaris nimega Morena, mis on hea pubi igas mõttes. peale selle, et siin saab traadita netis istuda, saab siin ka õhtuti õlut juua ja hommikuti head kohvi ja hommikusööki. hetkel söön singi ja juustu baguette’i, mis kujutab endast hunnikut erinevaid produkte kahe saiaga ja millest võib ennast tõenäoliselt lõhki süüa. nüüd me käime vargapesaga baaris – ei või iial teada, millal neetud raaliaku tühjaks saab.

aknast välja vaadates on näha erinevad pubid ja poed, ja muidugi suhteliselt raskestihoomatav liiklus (autod ei pane siin päevasel ajal tulesid põlema). täna on jälle ilus ilm – päike paistab, kuigi külm on. siin on muide sama külm või isegi külmem kui Eestis – kuna õhk on kuiv, tundub see kuidagi eriti lõikav. kohalikudki (põhiliselt siis kaks kohalikku rootslast, kellega suhelnud olen) on šokis, et kaua see jama kestab. siin on vist väga harva nii külm. mulle isegi meeldib – mõte on selgem ja üldiselt on kuidagi kodune. Berliin on üldse väga kodune linn, siin tunnevad vist kõik inimesed ennast hästi.

eile käisime kohalike toidupoodide ja turgudega tutvumas ja tundub, et siin on võimalik üsna väikese rahaga ennast ära majandada, kui väljas söömas ei käi ja õhtuti pubide asemel kodus õlut juua (mis on minu jaoks suhteliselt raske, kuna kohalikud pubid ja türkide toidukohad on tõesti mugavad ja chillid). samas, mis siin rääkida. mul pole siin veel kodugi.

Alex, kellega ma juba Eestist korteri osas läbirääkimisi pidasin, osutus ontliku Oxfordi-taustaga poisi asemel üsna lõbusaks gay (või, nagu ta ise ütleb, gender queer)naisterahvaks. käisime esmaspäeva õhtul temaga kokku saamas ja vaatasime ka korteri üle. meile sobiks see väga hästi, kuigi see on Kreuzbergist veidi kaugel (Schönebergis), aga mis see siis nende kõikvõimalike bahnidega liigelda on. korteris on kõik olemas, kaasa arvatud suur vann ja rõdu (läbi Alexi toa), isegi nõudepesumasin, mis teeks sealelamise eriti mugavaks. veidi keeruliseks teeb kogu loo tõik, et peale meie soovivad nendes mugavustes elada peale meie veel (ilmselt nii) mitmedki inimesed. *(Dzhiis, kui ilus baaridaam siin Morenas töötab, ma ei tea, kes ütles, et Saksamaal inetud naised elavad). aga eks näis, mis meie uus sõber täna ütleb, kas otsustas siis meie kasuks, nagu ta nii väga lubas, veel eile õhtul saatis sõnumi, et loodetavasti saame varsti sisse kolida, aga et lõpliku otsuse teeb täna õhtuks. ma ei väsi imestamast, aga ta on ju britt. ei, üldse mitte halvas mõttes.

eile õhtul tundsin esimest korda, et olen mõttega, et järgnevad pool aastat oma elust Berliinis veedan, peaaegu täielikult harjunud. ilmselt oli ka Morena leidmine ja sõbralik ümbrus suureks abiks. praegu, pärast kahte päeva selles linnas on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu nädalat.

ahah, et see hostel, kus ma elan: http://www.regenbogenfabrik.de/Infos/Zimmer_Hostel.htm

soovitan kõigile, tõeliselt tore koht! kuna hetkel on talv ja turiste vähe, on seal veel mõnusalt vaikne ka. öö suuremas toas maksab (8sed ja 12sed toad) 10 eurot, aga kuna me olime Eestist ja ma unustasin meilitsi confirmida oma broneeringu ja üldse suhteliselt kohkunud oma suurte kohvritega, lubas hostelipidaja (naisterahvas, laia naeratusega ja väga heatahtlik keskealine hipi, kes aeg-ajalt kummaliselt naerda kõhiseb) meil 10 eest neljases toas ööbida, mis esimesel ööl oli täielikult meie päralt. alates eilsest on toanaabriks ka eelmises postituses mainitud saksa meesterahvas, kes selles mõttes on üsna meeldiv, et ta öösiti saabub pärast ja hommikuti lahkub enne meid. pealegi ei kolista ta hämaratel tundidel ega lahvata tuld põlema, vaid poeb kiiresti riietest välja ja narile magama.

eile-üleeile oleme ka oma ajutise šefi, Veronicaga suhelnud. Esmaspäeval käisime tema juures lõunal (ta elab ka Kreuzbergis koos oma mehe ja lapsega) plaane pidamas ja ka esimest korda ta ateljees, kus siis hiljem madinaks läheb. eile sisustasime oma päeva sellega, et kleepisime läbipaistvat teipi musta kile peale – see on vajalik ühe suure installatsiooni parandamiseks, mida Veronica eksponeerib Schwerinis. Veronica tundub selline tore ja konkreetne inimene, kes on kunagi koos oma mehega Rootsist ära tulnud (“this institutional shit, you know”) ja majandab nüüd siin, Berliinis. ta on natuke jahmunud, et tal korraga assistendid on, kuna ta on harjunud ainult üksinda töötama, aga samas on mõstagi rõõmus ka – tööd, mis Schwerini näitusele lähvad, on üsna suuremõõdulised ja õrnad ning nõuavad enne ja pärast transporti üsna palju tööd. täna on meil kokkusaamine kell 15 – lähme koos kohalikku ehituspoodi (jällegi üsna uudne kogemus) materjale ostma. homme ootab tõenäoliselt üsna raske päev, kuna enne reedet peab olema kõik transportimiseks valmis. reedel toimub koos kuke ja koiduga suur kauba pealelaadimine (kell 7.30), ise sõidame Schwerini koos Veronica ja Emiliga (Veronica mees, ka väga tore inimene) pühapäeval. niisiis, reede õhtuks peaks mingisuguse meelelahutuse leidma mõne kohaliku kontserdi näol, siin toimib neid palju ja laupäevaks ehk väikse pohmelusegi tekitama. Schwerinis on meile organiseeritud ööbimine nö guestfamilys (miskipärast meenusid kohe Soome-avarused, siinkohal löön kohvitassi mõttes Sinuga kokku, Kirss!), kellegi pool, kelle nime ei suuda hetkel meenutada. loodetavasti jäävad suuremad traumad siiski tulemata, ehkki Veronica hoiatas väikese kultuurišoki eest – Schwerini näol olevat tegemist üsna väikekodanliku linnaga, kus kultuuri- ja kunstihuvilised inimesed soovitavat tungivalt kohalikku uisuvälja. sinna jääme vast neljapäevani, kuni näitus üleval on.

huh, olen väsinud tänaseks. loodetavasti kirjutan varsti jälle, kui mahti.

ja suuri ja värvilisi pilte pole veel – pole olnud eriti mahti klõpsutada, kuid küllap ka need tulevad. kuulmiseni.

armsad sõbrad, olen elu ja tervise juures!

istun praegu mingis õllekas, mis on veidi ka kohvik, joon coronat ja naudin oma 10t minutit, mis mu arvuti aku vastu peab.

kirjutan homme hommikul loodetavasti pikemalt – elan nimelt ikka veel hostelis, kus pole wifit, aga hommikukohvi kõrvalt saab ehk siinsamas üht-teist läkitatud ja tööpäev algab ka alates kella 3st.

hetkel elab meiega ühes toas  ka üks karvane mees, kes hommikul palja tagumikuga nari pealt alla ronib ja siis rõõmsalt “aloooo!” hüüab.

elu kauneimad õied, või kuidas see oligi.. cheers!

blogi kirjutamine tundub veider kuidagi.

katsun nuppe ja väike võõrastus tuleb peale, aga noh, küll ma üle saan.

et homme sõidangi ära siis. Tarv lubas lennujaama lehvitama tulla, eks näis, kuidas õnnestub sel korral – selgus, et ta oli kogemata meie äralendamise päeva segamini ajanud  ja juba täna lennujaamas otsivalt ringi vaadanud.

asjad on enam-vähem koos.

paar esimest ööd (lepete järgi 5 esimest) veedame hostelis, sest kindlat kokkulepet elamispinna kohta veel ei ole. küll on meil aga kohtumine kellegi Alexiga, kes korterikaaslasi otsib ja tundub üsna tore inimene. tal on suur korter Schönebergis ja on ise palju ära. eks näis, kas läheb õnneks. Michael, kelle juurde me alguses pidime kolima (pärast väikest kaalumist otsustasin, et sinna korterisse, kus juba ilma meieta elab 6 inimest, et taha siiski minna), pidas end aga suisa aristokraatlikult üleval ja ilmutas eurooplastele  loomuomast suuremeelsust. nimelt, pärast mu üliviisakat kirja, kus ma selgitasin, et siiski ei soovi tema juures tuba, sain suure ja sädeleva e-kirja tekstiga: THANKS FOR WASTING MY TIME! etc., kusjuures nimetatud prints oli veel erilist vaeva näinud, et tekst ikka kogu mu monitori kataks.

welcome to berlin! jääb vaid üle end lohutada vana hea tõdemusega, et eks nii ahve kui krokodille leidub kõikjal.

esmaspäeval kell 12 sööme Veronicaga lõunat, kellest saab meie ülemus järgnevaks kuuks. esialgne programm tundub üsna tihe, pole aega ennast korralikult sissegi seada, kui juba läheb suuremaks madinaks. nagu ma aru saan, tuleb kõigepealt tegeleda Veronica näitusega, mis asub Schwerinis (2-3 h autoga) ja hiljem jätkub töö tema stuudios. kuidas meil klapib, ei tea veel, aga kalkulatsioonid meie tööaegade ja muu korraldusliku poole pealt on piinliku täpsusega paigas.

Veronica stuudio asub Kreuzbergis (linnajaos, kus on palju galeriisid ja ateljeesid) ja ka hostel, kus me esialgu peatume, asub seal. homme tuleb vaid Tegelist sinna orienteeruda ja seiklus võib alata.

Hello world!

Welcome to WordPress.com. This is your first post. Edit or delete it and start blogging!