Pühapäev

täna on olnud uskumatult laisk päev, nagu ka eile.

ma pole mitte midagi asjalikku teinud, ainult vedelenud arvuti ees ja söönud. interneti pidev puudumine on viinud vastava joovastumiseni nüüd, kui see on olemas. samas ei ole ka erilist isu välja seiklema minna, sest ilm on pime ja külm, pealegi on eilsest sünnipäevast kerge tuhmus ja tombustumine.

niisiis, eilne sünnipäevapidu. kuna Alex ja Antony saind kahe peale 60-aastaseks (Antony 31 ja Alex 29), kutsusid nad meid Eikega laupäeva õhtuks külla. selleks puhuks ostsime kaks pudelit vermutit, veini ja väikse koogi, millele ladusime kogu pinna ulatuses küünlaid. juhtus aga, et kook koos plastikust alusega põlema läks ja oli pealt küünlavahast värviline, mis ei takistanu seda hiljem süüa. peol oli peale meie nelja veel kolm inimest – Shannon, Alexi endine korterikaaslane, ja kaks meest (kellest mõistagi vähemalt üks pidas ennast naiseks, ja teine, Alexi tavapärast seltskonda arvesse võttes, ei olnud mehena sündinud?) ja kui aus olla, oli suhteliselt igav ja ärritav. enamuse osa ajast istusin Antonyga rõdul ja suitsetasin, vahel liitus meiega ka umbes 2meetrine mehemürakas, kes ennast Annikaks palus nimetada, ja rääkis tõeliselt, kui nüüd vabandate, lolli juttu. esiteks, kui inimene üleüldse on midagi Nõukogude Liidust kuulnud, ei küsi ta ilmselt, et kas siis Eesti ei olegi Venemaa osa, samuti käisid mulle tõsiselt ajudele pikad heietused keha ja soo konfliktist (millest ma olen siinviibimise aja jooksul tõesti väga palju kuulnud), soolisest diskrimineerimisest (pidev transseksuaalide ja omasooiharate tagakiusamine), jätkates pinnapealsete arutlustega Saksamaa poliitilisest situatsioonist pärast sõda. ma ei saa aru, kuidas üleüldse on võimalik elada, kui inimest ikka pidevalt nii kohutavalt taga kiusatakse ja vääriti mõistetakse, eriti tõeliselt “konservatiivses” linnas, nagu seda on Berliin. peale selle käib suhtluse juurde mõistagi veidi üleolev noot, sest mina, kes ma olen naissoost ja ennast ka vastavalt tunnen, pealegi hetero, neist kannatustest mõistagi mitte midagi ei tea. kui sellel peol ei oleks olnud Antonyt, oleksin tõenäoliselt pärast esimest klaasi vermutit koju tagasi tulnud. õnneks rääkis tema oma rahulikul moel lõbusalt juttu nagu ikka, käis salaja köögis veini joomas (et Alex teda joodikuks ei peaks) ja oli see, kes sellel peol vahetult ja mõnusalt suhtles. ka tänaseks olid tal säravad plaanid – tahtis minna parki mustanahaliste põõsa-elanikega (nendest veidi hiljem) tutvust tegema, aga tõenäoliselt eilne väsitas liialt ja polegi täna temast midagi kuulnud.

niisiis, põõsa-elanikud, kui nad juba jutuks tulid. kuna elame nüüd Neuköllnis, kus on ka suur park Hermannplatzi lähedal, läksime ühel õhtul sinna õlut jooma. park nagu park ikka, pealegi väga ilus, aga põõsastes elavad inimesed, kes argliku häälega möödujaid hõiguvad ja jäävad üldiselt üsna märkamatuks.  tavaliselt on neid seal rohkem kui üks samas kohas, ja müüvad erinevaid narkootilisi aineid. veider, et nad seda siin nii avalikult teevad, aga nagu ma kuulnud olen, on kohalik narkopoliitika väga vaba ja näiteks kanepi suitsetamise puhul ei tee kohalik politsei midagi, vahest ainult juhul, kui neil on väga halb tuju või on lihtsalt totaalne ebaõnne päev.

neljapäeval oli mul vaba päev ja ma käisin kanali ääres jalutamas (kanal on meil kohe praktiliselt ukse taga). ilm oli selline, nagu Eestis on tavaliselt aprilli lõpus – tükk aega istusin päikse käes ja lugesin, ilma et oleks külm hakanud. kui ringi uitasin, leidsin ka ilmselt selle squati, mille kohta Mooni küsis, vähemalt oli “värava” peal kirjas “Köpi” ja vagunelamu tüüpi majade blokis näis olevat elav inimasustus. kanali ääres oli tõeliselt ilus ja inimesed rõõmsad, tõenäoliselt on kõigil talvest kõrini. nägin ka üht kohalikku skinhead’i oma tavapärases paraadmundris, kes veidi häbenedes, justkui oma inimlikkusest piinlikkust tundes, ka kanali ääres jalutas ja päikesevanne võttis ja siis ühe sportiva asiaatliku välimusega inimese ees silmad maha lõi. küll inimesed on ikka naljakad vahel.

eelmine töönädal möödus nii kiiresti, et ei jõudnud eriti jälgidagi, mis täpselt tehtud sai. aeg on üldse siin kuidagi lendama hakanud, olen nüüd vist täielikult kohaliku eluga harjunud. hommikuti on mul nüüd umbes 5 minutit tööle jalutada, lähen nüüd varasemaks kellaajaks ka – kui varem alustasime kell 10.30 (Schönebergist Neuköllni tuleb umbes 45 minutit), siis nüüd hakkame tööle tund aega varem. viimane nädal oli töö koha pealt kuidagi eriti huvitav, ja tundub, et järjest põnevamaks läheb. põhiline, millega ma tegelesin, oli laua peal hoitavate ventilaatorite lõhkumine ja nende karkassi külge kinnitamine. on väga hea, et me Veronicaga kogu aeg ei pea ühe asja kallal nokitsema, vaid saame erinevate asjade kallal tegutseda – ta paistab mind usaldavat ja tegemist on tõesti mahuka projektiga. Anneke ütles, et Veronica on oma töö suhtes tõeline friik, sest ta teab täpselt, mida tahab , ja töötab oma eesmärgi kallal tohutu pühendumusega. selles suhtes on tal õigus, et see pühendumine on tõesti kadestamist väärt ja isegi natuke hirmutav. on, mida õppida ja mingis mõttes meil klapib omavahel väga hästi. ka on väga tore, kuidas ta stuudios süüa teeb – tavaliselt keedab makarone brokkoliga ja lisab mingi poolfabrikaadi, näiteks kalakonservi. pärast sööki on alati ka kohvipaus, kus siis sooremkolleegile elu- ja lihtsalt tarkusi jagatakse, ja see on alati väga huvitav. meil on üllatavalt sarnane taust, ja seda on tunda nii raamatutes, mida ta lugenud on, filmides, mis ta meile kirjutab või siis kas või üsna järsus ja eneseiroonilises huumorisoones. homseks on meid ka kutsutud tema ja Emili poole õhtusöögile. arvan, et saab põnev olema, ja vähemalt ei pea kogu aeg soolise (sootuse?) diskrimineerimise teemadel vestlema.

tahtsin siia lisada ka ühe lõbusa video Eikest, kes lina tagant hammastega viinerit püüab, aga miskipärast ei meeldi siinsele süsteemile laiend mu video taga, mida ma ka muuta ei oska, nii et jääb kahjuks ära.

kuna täna on olnud haruldaselt uimane päev, lähme õhtul
ennast tuulutama, ilmselt tasuta dzhässi ja paari õlut nautima.